S.S. Walnut

A voyage to Freedom - 1948

Eesti Keeles

Home

Voyage Story

Voyage Video

Eesti Keeles

Articles/Stories

Sligo - Ireland

Ship Statistics

Captain Linde

Immigration

Passenger Stories

Pier 21

Reunions

Photo Album

Passenger List

All About Estonia

Links/Thank You

Contact Us

 

Into God's Hands

 A stormy sea -
the water 
looms endless -
cold and frigid;

We leave behind 
forever
those we have loved
things we have known;

All my possessions
in one small suitcase -
 memories 
are easy to pack;

What fate awaits us?

Together we came
with dread -
yet filled  with hope;

Into God's hands -
we placed our dreams
and our lives;

Deliver us all
from evil
Your kingdom come;

We thank You -
for this second chance
our lives anew.

Tiiu Roiser 
Dec. 2008

 

 

 

Kojuigatsus

Mind saatus kaugele on ära viinud
ja maha jäänud kaunis koduke,
kus lapsepõlves ringi olen jooksnud
ma üle nurme, üle aasade.

Need haljad põllud, kuldsed rukki väljad
ei unune mu meelest iialgi;
ma kuulen kuidas kohisevad metsad
ja kutsuvad mind koju tagasi.

Autor teadmata

 

The following are a collection of articles from various sources appearing both shortly after the Walnut voyage and also written many years later.  Please note that many news articles contain factual inaccuracies but are presented herein as published.  Articles were written based on 
passenger interviews, first-hand accounts and numerous points of view.  Some articles contradict others.   To get a true accounting of events,
 it is imperative to use the "common" facts in each story.

„Walnut lahkus 303 reisijaga -- 48 põgenikku võeti maha“

Reedel, 19. novemberil 1948
Ajakiri ja autor teadmata - võibolla Eesti Rada?

Eesti põgenikelaev „Walnut“ lahkus Lysekili sadamast kolmapäeva pärastlõunal kl. 15 ja alustas reisi üle Atlandi.  Sadamasse olid ilmunud laeva lahkumise ajaks kohalik politsei ja landsfiskal, kuna kardeti vahejuhtumeid sellepärast, et võimud olid konstateerinud olevat laeval rohkem reisijaid, kui seda oli lubatud meresõidu inspektuuri poolt ja kaptenile oli korraldus tehtud 48 inimese maale saatmiseks.  Mingeid vahejuhtumeid aga ei tekkinud ja „Walnut“ asus teele sadamast 303 reisijaga. 

Põgenikud olid korrigeerinud ise reisijate nimestiku ja 48 inimest oli juba teisipäeval vabatahtlikult maale läinud.  Laevalt lahkunud ei olnud aga kolmapäeval enam Lysekilis kusagil näha ja linnas arvati, et nad on sõitnud väljaspoole kolme millilist territoriaaalvete piiri ja ootasid seal „Walnuti“ lahkumist Rootsi vetest, et siis väljaspool rootsi võimude ulatust laevale minna.

Lysekilis oli kolmapäeva hommiku poolikul paks udu, mis siiski pärastlõunaks sedavõrd kergenes, et laev sai teele asuda.  Lahkumisel kai äärest „Walnuti“ reisijad laulsid Rootsi hümni.  Uudishimulikud Lysekili elanikud, kes olid kogunenud lahkujaid jumalaga jätma, vaikisi aga niikui müür, märgivad rootsi lehtede kirjasaatjad Lysekilist.

303.jpg (557240 bytes)

Foto:  Walnut väljasõitmisel Lysekili sadamast. 


 

Meeleolusid Walnuti teele asumisel“

Ajakiri, autor ja kuupäev teadmata - nov. või dets. 1948? - võibolla Eesti Rada?
Foto on juurde lisatud ja ei ilmunud artikliga.

Põgenikelaeva „Walnut'i“ lahkumine Rootsist äratas seekord suurimat tähelepanu Rootsi avalikkuses kui ühegi teise põgeniketranspordi lahkumine varem.  See tähelepanu oli ka kõigiti mõistev ja heatahtlik, kui väljajätta põgenikesse alati vaenulikult suhtunud pahempoolsed äärmuslikud hääletorud.  Kõige pikemalt puudutasid seda kohalikud Göteborgi lehed ja laeva teeleasumisel töi Göteborgs-Posten veel pika meeleolulise reportaazhi piltidega Lysekilist, mille sadamast Walnut teele asus.

Mõistes, et võimude poolt maha võetud 48 reisijat siiski enda riisikol väljaspool rootsi võimude ulatust laevale asusid, märgib Göteborgs-Posten, et Walnutiga läks teele üldse 352 inimest.  Need olid eestlased, lätlased, soomlased, poolakad, sakslased ja nendest olid 70 lapsed.

„Nende eesmärgiks oli Ameerika, sest Ameerika tähendab neile vabadust ja julgeolekut.  Nad ei tunnud end julgena Euroopas.  Enamus neist olid sisse kantud nõukogude vene kodanikena ja nad pidasid seda kodakondsust endale ähvardavaks,“kirjutas Göteborgs-Posten, rõhutades seega sama asjaolu, mida teisedki rootsi lehed nimetasid äramineku ühe peamise põhjusena.

„Laev oli ostetud Inglismaalt seaduslikus korras valuutaloaga.  Peagu kõikd pardalolijad olid inimesed, kes juba mitu aastat olid töötanud Rootsis ja valdasid rootsi keelt.  Nad olid selleks raha kokku hoidnud ja iga täiskasvanu pardal oli ka laeva kaasosanik ja iga osatähe hind oli 1100 kr.

Palju Lysekili elanikke oli tulnud sadamasse põgenikega jumalaga jätma ja neile head reisi soovima.  Politsei jutustas, et baltlased olid olnud väga mõnusad külalised linnale.

Keegi ütles:  Need teevad hästi, kes ära lähevad -- on ju ennegi nähtud rootsi välismaalaste komisjone tegevust.

Keegi teine tähendas:  Siin me seisame ja kahetseme neid.  Ja nemad seisavad pardal ja kahetsevad võibolla meid, kes me siia maha jääme.

Nii kirjeldas Göteborgs-Posten lahkumismeeleolusid Lysekili sadamas, mis võibolla omajagu liialdatult kibedad olid, aga sellistenagi registreerimisväärsed, ja jatkas siis:


Ir14.jpg (163017 bytes)„Nad seisavad kõikjal reelingu ääres liikumatuilt, kahvatult ja vaatavad maale, et otsida nägusid, kellega jumalaga jätta, kellele naeratada.  Vanemad töstsid lapsi reelingu äärele, istudes ise päästeparvedel ja kartulikottidel, mis laotud dekile.  Üks noor tütarlaps, vahvalt punaseks maalitud suuga ja uhke oma uues peenes suusadressis, püüdis välja näha, nagu seisaks ta hariliku Atlandi-reelingu ääres, kuid see ei tulnud välja nii.  Teised vaatasid närviliselt neile, kes kai pealt neid fotografeerisid.  Keegi pardalolijaist ei ütelnud teadvat, missugust teed kaudu nad sõidavad või millal nad kuhu jõuavad, kartes et neid võidakse taga ajada ja kaaperdada

Walnutil sõitjad seisavad reelingu ääres ja
jätavad jumalaga kes maha jääb.

Laeval oli 303 inimest.  Eelmisel päeval oli laevasõiduinspektuur ütelnud, et 49 inimest peab maha minema, kui laev tahab saada välijasõiduluba.  Võimud olid arvestanud seejuures raskustega kuid nõupidamisel teisipäeva õhtul pardal valisid põgenikud ise välja 49 isikut, kes pidid jääma maale.  Need 49 läksid vabatahtlikult maale.

Kolmapäeval olid nad Lysekilist kadunud ja seega olid võimud oma kohustuse täitnud.  Nad ei võinud ju takistada -- ja arvatavasti ka ei tahtnud seda teha -- et need 49 ootasid rahvusvahelistes vetes ja läksid pardale siis, kui laev sinna jõudis.  Oletus selleks on väga tõenäoline.

Ja siis tuli loots pardale.  Walnuti köied päästeti lahti.  Hulgakene inimesi eesdekil hakkas laulma „Sa vana, sa vaba“.  Paljud pardalolijad seisid ja nutsid, pisarate voolates üles nuturgrimasel.  Mõned inimesed kai peal olid võtnud maha mütsid, kuid keegi ei laulnud.

Kui Walnut hakkas eemalduma hakkasid kõik laevalolijad laulma ja see kostis üle kiirelt suureneva kauguse.  Väljudes sadamast Walnut sõitis vastu selgendavat loode -- tuult sini-valge Hondurase lipu lehvides ahtris.  Võis näha, kuidas inimesed pardalt lehvitasid...“

 


Kiri „Walnutilt“ - Euroopa jääb seljataha

Ajakiri teadmata - autor on "K" - 28 novembril, 1948 

Joh. Saarniit's artistic interpretation of the voyage of the Walnut.

WALNUTI TEEKONNAST Põhjamere tormis on pardal viibiv 
kunstnik Joh. Saarniit teinud pardal käesoleva temperajoonise.

SLIGO, Irimaal (meie kirjasaatjalt) - 28. novembril.  Irimaa kuplilised ja paiguti, otse merre langevad mäemoodustised on Atlandi lainetest tingitud.  Täna on „suur laine“, nagu kapten ütleb.  Ja suunaga Westi jätkub teekond, vastu tundmatuile sügistujudele ja vastu põgeniku lootuste maale.

Pöhjameri ei paitanud Walnuti.  Lahkudes Lysekili sadamast paistis päike ja Rootsi ning kodumaa hümnide lauldes eemaldus laev sadamakaist.  Norra fjordid ning skäärid sädelesid kauguses sügisvärvides.  Pilt muutus täiesti pääle ööpäevast sõitu.  Kesk Põhjamerd näitas Neptun oma tujukust ürgsemal kujul andes 9 pallist tuult ööpäeva vältel.  Raudlaev tantsis tormitantsu, lainetemöll käis pidevalt üle parda ja ülal tekilgi oli lakkamatu tormisadu.  Meenus tahtmatult kaasmaalaste üldine arvamine, et juhul, kui olud talumatuks muutuvad „Inglismaale pääseb ikkagi“.  Varem arvasime samuti, nüüd enam mitte.  Põhjameri ei paita novembri teisel poolel.

Kuid raskused mööduvad, tormi hiilid vaibuvad ja merehaiged paranevad.  Atlandile ja Iiri rannikule jõudes ja uuesti päikesepaistet saades ununesid täiesti kõik vintsutused.  Alt laevaruumidest tulid välja „nägematud näod“, kes sõidu algusest pääle kannatasid merehaigust ja seetõttu toidu vastu huvi ei tunnud.

See oli „Walnuti“ pika reisi algus.  Käesolevate ridade avaldamisel on laev juba uuesti kaugel Atlandil.

„Walnut“ on korralik laev, kuigi väike.  Ta on varemgi Atlanti sõitnud inglise lipuga -- nüüd on Union Jack vahetunud sinivalge Hondurase lipuga.  Teatavasti moodustati laevaostmisel laevaühing „Compania Maritima Walnut S.A.“, milline registreeriti Panamas.  Ühingu esimeheks on A. Kalbus, varahoidjaks A. Suursööt, kapteniks A. Linde ja liikmedki viibivad pardal.

Meil on peal 8 rahvuse esindajad -- kõik põgenikud kommunismist rüüstatud maadest.  Laeva üle 300 pealises peres on enamuses eestlased.  Rahvustevaheline läbisaamine on olnud hea.  Muidugi pole kerge sellist hulka reisijaid „ühe mütsi alla“ panna, kuid tõelisi ja ületamatuid raskusi ning raskemaid haigestumisi ei ole esinenud teekonna esimesel komandikul.

Irimaa lahjad põllud ja pilvedesse mähkuvad mäetipud kaovad homme hommikul taas kaldaudusse.  Kaaslasteks jäävad tuul, vesi ja kajakaparved sõidul Westi.  Annaks pärituult ja päikesepaistet teel kaugetele randadele.

 


„Walnut Halifaxis“

Ajakiri, autor ja kuupäev teadmata - A. Kalbuselt mälestused 
Võibolla Eesti Rada?

A view of the eating area onboard the ship.

Pilt Walnuti söögiruumist.

Pögenikelaev Walnut, mille saatusest teatsime viimati Nova Scotiasse Sidney [Sydney] sadamasse saabumisel, on sealt nüüd edasi liikunud Halifaxi, kus põgenikud on paigutatud immigrantide vastuvõtu laagrisse.  Reisijuht A. Kalbuselt on meile saabunud kirjeldus sealseis esimesist muljest, millele siin ruumi anname:

„Oleme Halifaxis, Kanada suurimas sadamalinnas.  Esimene öö laagrivoodis magatud.  Küsides saatuskaaslasilt, kuidas uni maitses, vastasid pea kõik -- halvasti.  Puudub harjumuseks saanud õõtsumine, tuule kohin, vete müha.  Arvati, et õige oleks toimkond sisse seada, kes voodeid õõtsutaks ja vett vastu seina viskaks, siis saaks jälle magada!

Sidneys [Sydneys] peatusime reidil 2 päeva, kuna Atlandil oli 9 palliline torm.  See vaibus ja tuul pööras maa poole.  Sõidul valisime pool osa teed saartevaheliselt, läbides pikalt Kanada metsamaastikke.  Ikka mägine, üksikud väiketalud kaldarinnakul, ülisarnane Rootsi mägismaisele piirkonnale.  Kuigi väljusime vaiksel perioodil, näitas Atland veelkord enda tormitujusid, surudes enamiku sõitjaist voodeisse.  Halifaxile lähenedes patrulleris lennuk, sõitis vastu sõjaline valvelaev.  Tuli loots ja viis tohutult suure Emigration House'i ette.  Kesk ehitust on suurelt kirjutatud „Welcome home to Canada“.  Kas maksab see ka meie, lubadeta ja kodumaata põgenike kohta?

Meie tulekust teati ette.  Juba Sidneyst [Sydney'st] helistati Ottawasse, ning sealt tuligi korraldus sõita Halifaxi.  Teame seda asjaolust, et telefonikõnede kohta tuli meile arve.  Samuti tasusime immigratsiooniametniku ületunnid aja eest, mis ta viibis laevas.  Pakid tulevad omal kulul laagrisse tuua.  See ei ole enam helde Rootsi, kes annab ja abistab.  Arvestatagu sellega.

Ajakirjanduses valitseme koos suurte piltidega lehtede esikülgi, kusjuures meie saatusesse suhtumine on soe ning heatahtlik.  Tund peale sadamasse jõudmist oli käsk laevalt lahkuda.  Immigratsioonilehe täitmine, naistele lastele maiustuspakke, igale mehele pakk sigarette, teine tubakat -- ja bussi.

Sõitjate hulk jagunes kaheks.  Lastega perekonnad ühes, lastetud teises hoones.  Viimased asuvad suures ja avaras endise sõjaväehaigla ruumes.  Enamus ruume ühe kuni nelja voodiga, sageli omaette pesemisruum ja toalett.  Valvur on ukse ees ja väljaminek keelatud.  Kuulda, et vabadused suurenevad kui arstlik kontroll ja poliitiline skriinimine läbi viidud.

Toit on haruldane.  Esimesel õhtul pakuti buljongi, loomapraadi juurviljaga, puddingit ja kohvi.  Muidugi oli laual ka või ja sai.  Eriti mainimist väärib viimane, mis Kanadas on ülivalge.  Siitmaa nisu peetakse parimaks maailmas.  Ehk maitses ta seepärast, et meeles oli laeva vanaks läinud leivad.  Hommikusöögiks kaks muna, corn flakes piima ja jääga, või, sai, kohvi.  Samuti oli lõunasöök rikkalik.  Kahtlemata kulus see sõitjaile väga ära, sest merehaigus on mõnegi mehe matsaka kõhu hoopis kaotanud ja paljudele naistele läbi viinud tahtmatu saleduskuuri.

Toimkondades tuleb käia.  Laulukoor, pillipoisid ja tantsutrupp alustavad tegevust.  Endastmõistetavalt algavad keelekursused.  Vaevalt vabaneme enne kahte kuud.  Meeleolu üldiselt hea ja kõik leiavad, et kuigi elamine oli kitsas, oli Walnut siiski üks vahva laev!“  

 


„WALNUTI REIS OLI RASKE“

Ajakiri, autor ja kuupäev teadmata 

(Halifaxist Välis-Eestile)  14. dets. Halifaxis. „Walnuti“ reis üle ookeani oli väga vaevarikas ja raske.  Enamkui 40% reisijaist olid merehaiged.  Raskelt haigena jäi Iirimaale maha pr. Veski.  Laev kaotas juba Põhjamerel saatejaama torni.  Sõidul andis tunda ka toidupuudus -- kui poleks olnud merehaigeid, oleks olnud lausa nälg varaks.  Anti peamiselt vedelat tangusuppi.  Iirimaal toetas rahvas lihaannetustega ja Sidneys [Sydneys], Canada rannikul, samuti.  Vastuvõtt oli kõikjal väga soe.  Samal ajal meiega saabus Halifaxi suur inglise immigrantide laev 4,000 inimesega pardal.  Oleme paigutatud karanteeni Halifaxis, kus ootame oma otsust.  Esialgsete andmete järele pole tagasiaatmist karta.

 


„See polnud laev, vaid mesipuu“

Kanada ajalehed „Walnuti“ viikingireisist
Eesti Rada - 5. jaanuaril 1949
Copyright © Eesti RadaEesti Rada ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

13. detsembril saabus Halifaxi sadamasse Kanadas, nagu juba varem teatasime, pisitilluke, 169 jala pikkune endine briti korvett „Walnut“, mille pardal oli 347 eesti põgenikku Rootsist, kes loodavad Kanadas saada peatusluba ja luua seal endale uut kodu.  Enamus neist  sooritas teekonna üle ookeani heas usus kanadalaste võõrastevastuvõtlikusse, sest 347-st oli ainult 15 reisijal viisad Kanadasse sissepääsemiseks.  Nende teekond algas Rootsist 17. novembril ja kestis seega ligi kuu aega.  „Walnuti“ saabumise puhul tõid Halifaxi suuremad ajalehed pikemad kirjutusi saabunuist, milledele lisaks avaldati ka rohkesti pilte.

„The Halifax Mail“ märgib, et vabadusearmastus ja kartus venelaste kätte sattuda tõi 347 balti põgenikku Halifaxi endisel briti miinipanijal, kes alustades reisi Göteborgist sooritasid vapralt kolmenädalalise ookeaniteekonna vaatamata igasugustele raskustele, kuigi pardal oli ainult 80 tonni vett.  Immigratsioonivõimud paigutasid põgenikud esialgselt immigratsiooniasutusse ruumidesse, söögisaalidesse ja Rockheadi haiglasse.  Kõigil saabunuil seisab ees põhjalik skriinimine, enne kui nad võivad loota peatusluba Kanadasse jäämiseks.

Põgenikud, kelledest paljud on viibinud vene kontsentratsioonilaagreis, on enamuses eestlased, kes põgenesid Rootsi nende kodumaa vallutamisel punaste poolt 1944. a., kirjutavad kanada lehed.  Vanuselt on saabunud mitmesuguses eas -- kõige noorem on 9-kuune; kõige vanem 80-aastane.

Laev, mille normaalseks meeskonnamahutuseks 13 hinge, oli reisijatega sedavõrd üleujutatud, et teda võis nimetada mesipuuks -- märgib  „Halifax Mail“.

„Walnut“ oli teel peatunud Sligos, Iirimaal, neli päeva.  Seal oli laevalt lahkunud üks laevamehaanik ühes abikaasaga, et siirduda ühel inglise laeval Austraaliasse, kuhu sõitmiseks nad omasid viisad.  Esimestena lahkus laevalt Halifaxis kapten August Linde, siis abikaasa Hilda koos kahe väikse tütrega kelledele järgnesid teised põgenikud.  Kuigi ei ole teada, kui kaua neil tuleb Halifaxis oma saatust oodata, arvab „Halifax Mail“, et vähemalt kuus nädalat kulub kõigi saabujate skriinimiseks ja tervislikuks läbivaatuseks.  Kapten Linde seletusel oli „Walnut“ sõitnud ookeanil Hondurase lipu all.  Raha laeva ostmiseks, kordaseadmiseks ja varustamiseks olid reisijad kokku pannud selliselt, et iga täiskasvanu oli maksnud 250 ja iga laps 150 dollarit.  Enamus reisijaist olid eesti põllumehed.

„The Halifax Chronicle“ märgib muuseas, et esimest korda Halifaxi immigratsiooniasutuse ajaloos on 13. detsembrist saadik kõik immigratsioonibarakid ja teised ruumid sisserädajaist tulvil.  Sealjuures tuli üle 150 isiku paigutada elama Rockheadi haiglasse.  Karantiini personaalil on tulnud esimestel päevadel töötada lihtsalt rohkem kui 24 tundi, et kõigega toime tulla.

Paljud reisijaist ei olnud viimasel 12 päeval enam midagi sõõnud sest merehaigus oli olnud kogu põgenikeseltskonna suurimaks vaenlaseks nende reisil üle Põhja-Atlandi.

Üldiselt on kõigi reisijate tervislik seisukord võrdlemisi hea, kinnitas „Halifax Chronicle'ile“ laevaarsti kohuseid täitnud arstiteaduse üliõpilane Valter Kask.  „Kõik „Walnutiga“ saabunud on kaotanud oma kodud ja kodumaa, kuna viimane on okupeeritud venelaste poolt.  Paljud on lisaks sellele kaotanud ka oma perekonnad.  Meile on jäänud ainult meie elu ja me loodame, et meil lubatakse jääda Kanadasse.  Meie suurimaks sooviks on saada peatusluba ning saada headeks kanadalasteks, sest vabadus on kõige suuremaks väärtuseks meie elus.“

Lisaks üldistele andmetele ja reisi kirjeldamisele selles 160 jala pikkuses endises miinipanijas toovad Halifaxi ajalehed paljude reisijate jutustusi nende isiklikust elust ja kannatustest kommunistliku rezhiimi läbi.  Kõige selle juures märgitakse, et Halifaxi saabumise päev oli kõigile „Walnuti“ reisijaile nende elu õnnelikumaks päevaks.

 


„Walnuti eestlased iirlaste külalistena“
Soe vastuvõtt Sligo sadamas enne ookeani ületamist

Eesti Rada - 11. jaanuaril 1949
Copyright © Eesti RadaEesti Rada ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.


Detsembri keskpaiku Halifaxi jõudnud „Walnut“ 347-pealisest reisijaskonnast oli 90 protsenti rahvuselt eestlased.  Eestlaste kõrval oli laeval ka vähesel arvul lätlasi, leedulasi, poolakaid ja paar soomlast.  Laevaselts „Walnuti“, sõjaaegse inglise miinitraaleri ostmiseks, moodustati Rootsis ja laev läks maksma kogusummas 340,000 Rootsi krooni.

Inglismaa läänerannikul sai laev juba niivõrd tugevat tormi, et 70 protsenti reisijaist olid merehaiged, osa neist isegi väga raskesti.  Edasisõidul pöördus „Walnut“ ümber Shotimaa põhjanurga Iirimaa läänerannikule ja suundus Sligo sadamasse.

Väikse pagulaslaeva saabumine oli iirlastele suureks sensatsiooniks.  Linna elanikud suhtusid reisijaisse vägagi sõbralikult ja laevale toodi rikkalikult toiduaineid ning lastele maiustusi.  Sligo Punase Risti arst dr. Murphy varustas laeva arstimitega.  Linna katoliiklik noortemeest ühing korraldas pagulaste heaks koosviibimise ühes kontserdiga.

Tund aega pärast laeva tulekut Sligo sadamasse andi kohalik sadamapolitsei ülem korralduse, et reisijad tulevad soovi korral maale lasta ja seda ilma passikontrollita.  Laev seisis Sligo sadamas üldse kolm päeva.  Ühel reisijaist tuli isegi Sligosse maha jääda, kuna ta haigestus pimesoole-põletikku nii raskesti, et viidi haiglasse operatsiooni teostamiseks.  Mahajäänu oli rahvuselt soomlane, kuid abielus eestlasega.  Punane Rist lubas patsiendi pärast tervenemist Kanadasse järele saata.

Enne teekonna jätkumist Sligost toimus sadamas laeva juures jumalateenistus kolme kohaliku vaimuliku poolt.  Nad õnnistasid laeva ja reisijaid ning valmistasid viimaseid ette raskeks talviseks merereisiks üle Atlandi ookeani.  Laeva teele saatma oli sadamasse kogunenud väga rohkesti kohalikke elanikke.  Neid oli tulnud isega kaugemalt autodega ning laeva kaugenemisel lehvitasid nad kaua eemaldujaile.

Reisi jätkamisel sai laev veel mõned päevad tugevat tormi, kuid pidas oma tugeva konstruktsiooni tõttu vintsutustele vastu.  Söögi valmistmine oli tormistel aegadel täiesti võimatu, sest pliit kõikus kiiva kuni 45 kraadini ja paja ei „istunud“ kohal.


„Moodsad viikingid „WALNUT'i“ reisist möödus 17 aastat“

Meie Elu - neljapäeval, 13. jaanuaril 1966
Autor - „Kaasasõitja“
Copyright © Eesti EluEesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

13. detsembril 1965. a. täitus 17 aastat S/S „Walnut'i“ kohalejõudmisest Halifaxi.  Pardal oli 347 inimest, nende hulgas üle 300 kaasmaalase, kahtlematult suurim kogus eestlasi, kes kunagi samal laeval Atlandi ületanud.Elu-1.jpg (523733 bytes)

Seitsemeteiskümne aasta eest oli Berliini blokaad ja punaste aktiivsus närvitsema panev.  Isegi erapooletu Rootsi ei tundunud kindlana.  Samuti oli paljudele selgeks saanud, et materjaale edasijõudmine Rootsis pole hõlbus.  Vaadati üle mere -- kuid konsulaatide uksed olid kinni.  Ülesõit sai teostuda vaid enda algatusel ja paljugi gruppe omandasid laevu, kavatsusega neid hädaohu korral kasutada. Umbes kümme mootorpurjekat sõitsid üle, kõik kaasasõitjad loomulikult ilma viisadeta.

Foto paremal:  Kui „Walnut“ jõudis 13. detsembril 1948. a. Halifax'i sadamasse, kogunesid põgenikud pardale ja laulsid....[tekst puudub]  Neli paaditäit balti põgenikke olid enne seda juba saanud varjupaika Kanadas.  „Nad on osutunud ...[tekst puudub] inimesteks...loodan, et neist saavad Kanada kodanikud,“ ütles immigratsiooni inspektor 17 aast... [tekst puudub] ajakirjale „Time“.

Suurim oli söeküttega aurulaev „Walnut“.

Laev oli ehitatud Inglismaal saatetraaleriks, 700 tonni, 165 jala pikune.  Normaalselt oli laeval 35-meheline koosseis, ja kuidas sinna kümnekordselt rohkem inimesi sisse mahtus, tundub tagantjärele mõistatusena.  Muidugi olid narid kolmekordsed, söögiruum oli ehitatud laeva laele ja mugav polnud kellegil, kuid seda ei oodatutki.  Ainult saaks üle...

Sõidu läbiviimiseks moodustati aktsiaselts, mille esimeheks valiti sõidu organiseerija Alex Kalbus.  Laev osteti Göteborgis $63,000 eest.  Kapteniks oli August Linde, tuntud merekaru kodumaa laevanduses.  Nagu tavaline illegaalsete üritustega, tuli palju raskusi ületada.  Nii kutsuti kapten novembri algul, kui osa sõitjaid juba laevas, Stockholmi Kanada saatkonda.  Saadik teatas Kanada valitsuse korraldusel, et selline sõit on vastuolus seadustega.  Järgnes pikem seisukohtade vahetus.  Lõpuks küsis saadik, kas kaptenil on endal sissesõidu luba ja saades loomulikult eitava vastuse -- lõi vastsed templid passi.  Seega oli kapten koos perekonnaga ainuke laevas, kes maandus Kanadas legaalselt.

Laeva varustamine toimus Göteborgis.

Et avalikkuse liiga suurt huvi väljasõidu vastu vältida, viidi laev mõned päevad varem Lysekile väiksesse sadamalinna Norra piiri lähedal, kus asusid laevale viimased kaasasõitjad.  Isegi seal püüti veel sõitu taksitada.  Nimelt leiti, et päästevahendeid on napilt ja 60 isikut peavad maha jääma, vastasel juhul ametivõimud ei luba laeva lahkuda.  Jällegi tuli leida võimalusi -- ja leitigi.  Just väljasõidu eel tühjendati võimude korraldusel laev.  Piirivalve ja politsei asusid laeva ja nimestiku järgi lasti kaasasõitjaid üksikult laeva.  Lõppnimestikust puudusid need 60 hinge.  Kohe algas sõit -- ja kaasas olid kõik...Need 60 hinge suleti ühte laeva põhjaruumi.  Luuk kaeti kohvrihunnikuga -- ja kui laeva otsad olid kai küljest lahti, lehvitasid juba need „illegaalsed“ koos kõigiga viimaseid viipeid saatmatulnud rootslastele.  Kõige huvitavam tolle loo juures oli see, et niihästi politsei kui ka piirivalve, mõlemad teadsid meie kavalusest.  Nad ei usaldanud üksteist vastamisi -- ja piirivalve hoiatas politsei eest.  Palju tänu siinkohal sõbralikele Rootsi ametivõimudele.

Sõit algas

Põhjamere torm oli tugevaim teekonna vältel.  Hiigellained uhtusid minema pardale võetud tagavarasöe.  Hommikukohvil olid vaid paarkümmend sõitjat -- kõik olid merehaiged.  Meie teekond jätkus põhjapoolt Shotimaad läbi Orkney kanali.  Kuna küttetagavara polnud küllaldane, pöördusime sisse Iirimaale SLIGO sadamasse.  Seal peatusime mitu päeva, muretsesime lisavarustust -- ja Atlandi sõit algas.  Oli päikeselisi päevi ja oli mitu tormi, vaid kahte laeva nägime teekonna vältel.  Ja kauase ootuse järele hakkas paistma rannariba -- meie ootustemaa Kanada.

Foto:  „WALNUT“, mis normaalselt oleks mahutanud 80 inimest, oli kiilutud täis 347 põgenikuga, kes leidsid omale uue peatuskoha Kanadas.

Elu-2.jpg (330585 bytes)Esimeseks peatuseks oli söelinn Sidney [Sydney], Nova Scotias.  Immigratsiooni inspektor tuli laeva ja saime korralduse sõita Halifaxi.  Vastuvõtt oli sõbralik.  Kõik sõitjad mahutati mõne tunni vältel ja pikk sõit oli ilma õnnetusteta seljataga.  Küll oli Kanada sai magus pärast hallitama kippunud laeva leibade...Koos vahepeatusega kestis meie reis tervelt üks kuu.

Halifaxis ootasime umbes 6 nädalat saatuse kujunemist.  Üks rätsep ja üks kingisepp olid ainukesed, kes Rootsi tagasi transporteeriti.  Põhjused -- kriminaalsed.  Teistele anti peatusload ja saadeti Toronto külje all asuvasse Ajaxi suurlaagrisse.  Sealt algas tööle paigutamine ja laialisõit üle suure Kanada.

„Walnut'i“ reis tõi UUDE ILMA 300 kaasmaalast.  Kuid suurem tähtsus oli üritusel seega, et pani Kanada valitsuse mõtlema ja tegutsema.  Kohe saadeti Rootsi erivolitustega immigratsiooni ülemus ja avati väravad legaalsele immigratsioonile.

Kokku on Vancouveris ja ümbruses umbes 40 walnutlast, nende hulgas sõidu korraldaja kapten Linde, kes tegutseb ehitusettevõtjana, ja Alex Kalbus.  Elu vahel koondab inimesi, vahel viib laiali -- ja „Walnut'i“ sõit on minevik.

Kaasasõitja

 


„Viikingilaeval üle Atlandi“

Joann Saarniit
 „Vaba Eestlane“ - Kuupäev teadmata, arvatavasti kas sept. või okt. 1978
Copyright © Eesti EluEesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

Fotod on juurde lisatud ja ei ilmunud artikliga.

Sellest on nüüd möödunud 30 aastat kui 347 eesti põgenikku saabusid vanal aurulaeval „Walnut'il“ 1948. aasta sügisel Kanadasse.  Üldsus on selle dramaatilise ja riskantse reisi juba unustanud, kuid selle kaasateinud inimesed mälestavad seda elavalt kogu oma eluaja kestel.

„Walnuti“ reisi eelmängu ja raske teekonna üle Põhjamere ja Atlandi ookeani on kirja pannud oma mälestuste ja päeviku põhjal Torontos elav kunstnik Joann Saarniit, kelle detailise kirjelduse anname alljärgnevas edasi „Vaba Eestlase“ lugejatele.

Tõukeid Rootsist ülemeremaadesse edasi liikumiseks oli mitmeid, olulisemaks neist oli siiski poliitilistele põgenikkudele kindlama staatuse saamine kaugemas tulevikus.  Siia liitusid veel Berliini blokaad, sõjajutud, vastukäivad poliitilised uudised, venelaste järjekordsed kokkulepete rikkumised, suurte vägede koondamised okupeeritud maaaladele, KGB agentide tegevus Rootsis, mõnede eestlaste jäljetu kadumine, Eesti sõjameeste väljaandmine venelastele ja paljude põgenike lahkumine Rootsist Ameerika kontinendile.  Päev algas ja lõppes ebakindluse tundega, hirmu ja õudsuse juttudega ning sellele lisaks said paljud eestlased kahuks eitava vastuse Kanada konsulaadist Kanadasse emigreerumiseks.  Väljarändamise psühhoos aga süvenes.  Viikinglaevad „Erna“, „Atlanta“, „Österväg“ ja teised olid raskustega kuid õnnelikult ületanud Atlandi ning põgenikud aktsepteeriti ühendriikides ja Kanada ehkki nad olid saabunud illegaalselt.

Jutud „teraslaevast Walnut'ist“

Walnut6.jpg (71983 bytes)

Jutud „teraslaevast H.M.S. Walnut'ist“ levisid 1948. aastal kiiresti, eriti aga nende eestlaste hulgas, kellede lootused legaalsel teel Kanadasse pääsemiseks olid purunenud.  Teise maailmasõja aegne 700 tonnine miinitraaler „Walnut“ oli müügil 250.000 Rootsi krooni eest (ca 63.000 dollarit).  Kui leidus 250 reisijat, oli mõeldav seda laeva osta ja kohandada vastavalt inimeste transpordiks.

10. septembril 1948. aastal moodustati Göteborgis laeva ostmiseks organisatsioon ja juhtkond, kelleks valiti A. Kalbus, H. Suursööt, V. Vares ja kapten A. Linde.  Tingimused laeva ostmiseks olid vastuvõetavad, kuna sel juhul kui vastavat summat laeva ostmiseks poleks laekunud, oleks sissemaksetud raha tagasi antud.  Tuli kiiresti tegutseda ja organiseerida kaasasõitjad, et ostu-müügi tähtpäevadest kinni pidada.  Ehkki „Walnut“ oli sõjaolukorras ette nähtul 80-le meremehele majutamiseks, tuli nüüd arvestada neli korda suurema inimeste paigutamisega.  Kaasasõitjatel oli ette teada, et reisil igasugused mugavused puuduvad, kaasaarvatud isegi pesemise võimalused.  Vaatamata sellele olid sõitjad valmis maksma 250 dollarit täiskasvanute ja 150 dollarit laste piletite eest (arvestatud dollari kurisga 1948. aastal).

Mitusada magamisnari väikeses miinitraaleris

Kuigi vajalik lõpusumma laeva eest veel tasumata oli, alustati kohe laeva siseruumide ümberehitamisega.  Kärje põhimõttel ehitati plankudest kitsad vaheseintega narid, kuhu sai sisse pugeda 24x24 tolli avause kaudu.  16. septembril oli laekunud 150.000 krooni, kuid puudus veel 100.000 krooni.  Raha aeglase laekumise põhjuseks oli laeva vilets olukord.

18. septembril toimus Stokholmis laeva juhtkonna koosolek, kus õnnestus veel juurde saada 50 kaasasõitjat.  19. detsembril [siin on trüki viga - peaks olema septembril] teatas juhtkond, et laeva müüjatele on Inglismaale üle kantud 225.000 krooni, kuid osatähtede eest on veel vaja hankida 500 krooni lisaraha, mida loodetakse saada laeva müümisel sihtkohas.  Minul puuduvad kahjuks andmed kui palju osatähti müüdi ja milline summa nende müügist kokku pandi.

„Walnuti“ väljasõiduks määrati oktoobrikuu lõpp.  Vahepealne ooteaeg kulus Rootsis sisseseatud elujärje likvideerimiseks ja omapärase pika reisi jaoks varustuse muretsemiseks.  Keegi ei teadnud õieti, mida oleks pidanud kaasa võtma ja mille järele oli vajadus Kanadas -- kui laev üldse nii kaugele jõuabki?!

Hoiatused enne väljasõitu

23. septembril ilmus Rootsi ajalehes „Expressen'is“ teade kapten E. Pasti laeva jõudmisest Kanadasse.  Ühtlasi mainiti, et reisijatele anti seal asüüli.  Teatati ka, et 21 soomlast olid hukkunud ägedas Atlandi tormis, mis pani paljudki „Walnuti“ reisijad mõtlema.  Ajalehes „Stockholms Tidningen“ ilmus Kanada saatkonnast saadetud läkitus, milles hoiatati illegaalselt Kanadasse sõitjaid.  Hoiatused ilmusid ka A. Reilt, J. Poskalt, H. Lareteilt ja teistelt.  Avaldati ka artikleid „Walnuti“ kohta, milledes mainiti, et see laev ei suuda ookeani tugevale lainetusele vastu panna.

Foto:  Endine miiniristleja „Walnut“, mille pardal 1948. aastal saabusid Rootsist, üle tormise Atlandi Kanadasse 347 eestlast.

Energilised algatajad eesotsas H. Suursöödiga lahendasid paljud raskused, muuseas ka valuuta ülekandmise Kanadasse kui seda veel pärast piletite kinnimaksmist kellegil oli.  Laeva kindlustuse ja lipuõiguse saamisega oli raskusi, kuna kindlustuse andmisel nõuti kaks kolmandikku laeva hinnast garantiiks.  Asja lahendas üks eesti laevanduse tegelane, kes muretses Hondurase lipuõiguse ja kindlustused.  Hiljem Kanadasse saabunult aga selgus, et Hondurase valitsus ei teadnud „Walnutist“ midagi.

Suure saladuse katte all Lysekili

s21.jpg (186240 bytes)

Oktoobrikuu oli „Walnuti“ reisijatele murelik periood.  Laeva väljumise aega hoiti saladuses ja pinevus reisijate hulgas tõusis pidevalt.  20. oktoobril saabus laeva juhatuselt tähitud kiri instruktsioonidega, kuid selles ei olnud märgitud väljasõidu aega.  Eraviisiliselt sain kirja, milles räägiti juhtkonna vahel puhkenud tülidest.  Mainiti, et laeva katlast olevat isegi aur välja lastud.  27. oktoobril tuli Rootsi läänerannikul esimene lumi.  Oleks hullumeelsus selliste ilmadega merele minna -- oli paljude arvamine.  Oktoobri lõpul korraldati ka Göteborgis koosolek, kus laevaühing „Lennuk“ muudeti seadusepäraselt Compania Maritima S.S. Walnutiks.

Paremal:  Reisijad kogunevad laeva.
All vasakul:   Mahajääjad Rootsis vaatavad laeva lahkumist.

Walnut16.jpg (168566 bytes)

12. novembril saabus H. Suursöödilt kiri, milles anti korraldus, et reisijatel tuleb koguneda 13. novembriks Rootsi läänerannikul asuvasse väikese Lysekili linna sadamasse, kus väliselt armetu ja roostes „Walnut“ ootas ükskõikselt oma reisijaid.  Selgus, et laeva pardale saabus 250 inimese asemel 347 reisijat.  Sõitjatelt korjati ära passid, mis anti politseivõimudele kontrollimiseks.  Kuigi Rootsi kontroll puistas laeva põhjalikult läbi, ei leitud söepunkrisse peidetud „jäneseid“, kellede arv oli 30.  Täpselt kell 3 pärast lõunat 17. novembril saabus laeva pardale Rootsi loots ning algas raske reis vastu tundmatule tulevikule.  Reisijad laulsid „Du gamla du fria“ ja „Mu isamaa mu õnn ja rõõm“.  Paljud nutsid avalikult, teiste näod reetsid kartust ja ahastust.


Oleme Põhjamerel -- reisisihiks Iirimaa

Varsti olime rahutul ulgumerel.  Laeva mastides vingus tuul, mis muutus üha tugevamaks.  Paljud inimesed jäid varsti merehaigeks.  Norra kaugele ulatuvad rannikuservad mattusid uttu.  Olime Põhjamerel ja meie reisisihiks oli Iirimaa.

19. novembril paisub torm 11 palile.  Laeva reisijaist on 80 protsenti merehaiged.  „Walnut“ liigub edasi ainult 1 miil tunnis.  Peagi selgub, et laev lekib.  Pumbad lakkavad töötamast ja söepunkritesse valgub vesi.  Pumpade laagrid on läbipõlenud ja mehed töötavad läbi öö, et kanda piimamannergutega laeva põhja kogunud vett üles tekile ja loopida sealt merre.  Laagrid suudeti parandada viimasel minutil, kuna vesi ähvardas juba küttekollet.

Peagi tabas „Walnuti“ teina häda, kuna saatejaama antenn murdus ning seda ei suudetud tagavaraosade puudumisel korda seada kogu reisi kestel.  „Walnut“ sõitis merel „piraadi laevana“.  Võtsime küll mööduvatelt laevadelt vastu signaal-tervitusi, kuid meil ei olnud võimalik vastu tervitada ja selgitada, kuhu tõttab see vana roostetanud laev oma suure reisijate koormaga.

Lained pühkisid tekilt tagavarasöe

Hais all laevaruumides oli kohutav.  „Walnut“ oma oigavate ja hädaldavate reisijatega oli nagu mingisugune „patuste“ laev.  Tekile tulemine oli väga ohtlik, kuna suured lained ähvardasid merega kogenematud reisijad tekilt kohe merre pühkida.  Põhjamere ristlainetus kõigutas nii ägedalt väikest laeva, et tekilt kadus lainetesse 200 tonni tagavarasütt.

20. novembril lähenes „Walnut“ Põhja-Inglismaa saartele, hoidudes rannikust 20 miili kaugusele, et vältida laeva kaaperdamist inglaste poolt, mis olevat juhtunud mitmel puhul 1944. aastal nende vete piirkonnas.

21. novembril selgub, et aurukatla õhupuhuja on rikkes ning laev liigub vaevaliselt edasi.  Reisijate hulgas levib pahameelt tekitav jutt, et ”Walnuti“ juhtkond vajavat lisaraha süte ostmiseks Iirimaalt, kuna Põhjamerel kulutati raske mere tõttu rohkem sütt kui see ette oli nähtud.  Olukord lahenes siiski aktsionäride omavahelise juurdemaksuga, kusjuures olukorra lahendajaks oli kuuldavasti V. Vares.

25. novembril jõudis loots Põhja-Iirimaa vetes meie laeva pardale.    Loots tahtis mööda jõge viia laeva Sligo sadamasse kuid madala vee tõttu ei olnud see võimalik ning seisime reidil kuni järgmise päevani.  24. [viga:  26?] novembril lubas sadama politseiülem inimestel laevalt maale minna, millist võimalust ohtralt kasutati, eeskätt pesemise võimaluste otsimisel.  Selgus, et linnakese ainsas hotellis maksis pool vannitäit vett 1 dollar ja sellest pidi jätkuma kolmele inimesele.  Sligos sauna ei tuntud, kuid selle eest oli igas kolmandas majas alkoholi müük.  Tänavad olid valgustamata ning kõikjal torkas silma vaesus ja viletsus.

Anname ära päästepaadid

Peatusime seal sadamas mõned päeva laeva mehaaniliste rikete parandamiseks ja süte laadimiseks.  Selle aja jooksul jättis ka „Walnuti“ rahvas päris suure rahasumma linna restoranide letile.  Sligos loobusid edasi sõidust mõned haigestunud inimesed kes saadeti seal haiglasse.  Hiljem saabusid nad Kanadasse Iiri valitsuse kulul.

25. novembril kinkis „Walnuti“ juhtkond iirlastele kaks kahekümne jalalise läbimööduga silindrikujulist metallist päästepaati, mis olid laevale asjatuks koormaks.  Kalkuleeriti, et need paadid ei suuda nagunii mahutada 347-et inimest ning seetõttu on õigem mina ookeanile ilma igasuguste päästevahenditeta.

27.  novembril õnnistas kohalik preester laeva enne sadamast lahkumist.  Jälle olid nii reisijatel kui saatjatel silmad pisarais.  28. novembril on merel 12 palli tuult -- külm ja tormine.  Tugev lainetus kõigutas hoolimatult väikest laeva ja pühkis jälle minema tekil asuva söetagavara.  Tormised ilmad püsisid, kuid detsembri alguses olime jõudnud Atlandi keskele.  Veel oli sõita praegu pool maad enne kui jõuame Halifaxi sadamasse.  „Walnut“ tegi 8 kuni 9 sõlme tunnis, kuid baromeeter langes pidevalt.  Enamus sõitjatest olid merehaiged ja koka E. Potsepa toit visati üle parda kaladele.

Torm möllas peaaegu nädalapäevad ning raadio ei ennustanud midagi paremat ka järgmisteks päevadeks.  Laevas oli külm ning magamine puust naridel oli nagu piinapingil viibimine.  „Walnut“ liikus suure lainetuse tõttu sageli ainult 4 sõlme tunnis.  Lõpuks ometi ligemale kuuajalise loksumise järele hakkasid paistma udused Newfoundlandi rannikuribad.  Kuid seal meie ei kavatsenud maanduda ja jatkasime oma sõitu.  Kanada lennuväe lennukid lendasid madallennul üle meie tormilainetest vaevatud laeva ning signaliseerisid, et olime kaotanud kursi ja peame pöörama lõunasse.

hub-9.jpg (168865 bytes)Foto paremal:  Nii nägid välja „Walnuti“ sisemised tekialused ruumid kuhu kokku oli „pigistatud“ 347 meest, naist ja last.

Meie esimene peatus Kanadas oli Nova Scotias Sidneys [Sydney's], kus Kanada valitsus täiendas tasuta meie söetagavara.  Laevale toodi lahkete kanadalaste poolt ka rohkesti kinkepakke -- toiduaineid, rõivaid ja maiustusi.  Kohalik ajakirjandus oli juba ette teadlik põgenikelaeva tulekust ja meist kirjutati ja räägiti palju.  Raadiosaadetes kõneleti mitmes saates „Põhjamaa viikingitest“, kes olid saabunud läbi talvetormide üle Atlandi, pääsedes ainult üle tera orkaanite eest, mis tabas veidi hiljem ookeanihiiglast „Queen Elizabethi“.

13. detsembril kinnitatakse lõpuks „Walnuti“ kinnitusköied Halifaxis sadamakail postide külge.  Sõitjad lahkuvad laevalt, mehed ja naised eraldatakse.  Ametivõimud desinfitseerivad roiskunud laevaruumid.  Kanada valitsusele esitati juba Rootsis kirjutatud palvekirik, milles paluti põgenikele asüüli.  Kirjale olid alla kirjutanud A. Kalbus, A. Linde, Helmi Suursööt ja kunstnik Joann Saarniit.  Reisijad kuulati üle üksikult ning nendelt ei küsitud, kust nad tulid vaid kuhu nad kavatsesid minna.

Jõulud ja uusaastapäev karantiinilaagris

17. detsembril paigutati reisijad Rockead Hospitali juurde kuuluvasse Teise maailmasõja haavatute puhkekodusse.  Karantiiniajaks anti vallalistele ühisruumid, perekondadele omaette ruumid.  Reisijad veetsid ooteaga referaatkoosolekutega, kaardimänguga, ettekannete õhtutega ja isegi tantsupidudega.  Põgenikku käisid intervjueerimas ajalehtede esindajad, kes olid eriti huvitatud, miks meie valisime endale uueks koduks just Kanada.  Üks Halifaxi ajaleht tõi ühes oma väljaandes peaaegu lehekülje ulatuses pilte J. Saarniidu antikommunistlikest maalidest ja kirjeldas tema andmete järele elu Siberis.

22. detsembril alustati eeltöis jõulupühade pühitsemiseks.  Sel puhul dekoreeriti puhkekodu saal eriti pidulikult.  Saksakeelse jõulujutluse pidas kohalik baptisti koguduse õpetaja.  Oli jõuluvana ja vastastikuseid jõulukinke.  Tervitusi olid saatnud dr. E. Juudas, E.W. Saks ja A. Weiler.  Kui jõuluõhtut tähistati suhteliselt tagasihoidlikult, siis vanaaasta ärasaatmisel oli rahvas lõbusam ning oli juba suutnud enam-vähem unustada Atlandi reisil läbielatud vintsutused.  Korraldati maskeraad, mis kestis peaaegu hommikuni.  See oli ka arusaadav, sest „Walnuti“ reisijate keskmine vanus oli vaid kolmkümmend aastat.  Kuid põgenikud ei kulutanud oma aega ainult pidustustele, vaid alustasid energiliselt ka inglise keele õppimist, kusjuures lektoriteks olid mõned keeleoskajad kaasreisijad.

„Walnut“ müüdi ja vajus põhja

„Walnut“ jäi mahajäetuna seisma sõjasadamas ja pandi müügile.  Laeva eest küsiti 40.000 dollarit, kuid selle hinnaga ei olnud laevast keegi huvitatud.  Laev müüdi lõpuks kuulu järele 5000 dollari eest ning vajus pärast seda põhja.  [Toimetaja märkus:  Vaata "Ship Statistics" mida oli protokollitud laeva ühingu raamatusse.]  

Laagrielu Rockheadi puhkekodus kestis kaks kuud.  Viimased põgenikud -- kogusummas 60 inimest -- lahkusid puhkekodust 15. veebruaril 1949.  aastal ja siirdusid laiali iga ilmakaare suunas, peamiselt aga Ontario suurlinna Torontosse.

„Walnuti“ riskantsest sõidust on möödunud nüüd kolmkümmend aastat ning kolmas generatsioon kuuleb oma vanaisadelt ja vanaemadelt selle omapärase ja ohtliku reisi üksikasju.  Kõigi „Walnuti“ reisijate nimed on jäädvustatud illustreeritud albumis, mis saadeti Ottawasse 14. veebruaril 1949.  aastal.

„Walnuti“ reisijad võivad täiendada omalt poolt käesolevat lühikirjeldust, milleks avaneb võimalus nende kokkutulekul Toronto Eesti Majas 27. oktoobril.

Joann Saarniit


„Walnuti rahvas oli koos“

Meie Elu - neljapäeval, 2. novembril 1978
Copyright © Eesti Elu.  Eesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

Reedel, 27. oktoobril kohtusid s/s „Walnuti“ 30 a. tagasi Rootsist Kanadasse jõudnud kaasmaalased.  Eesti Maja keskmine saal kippus jääma väikeseks enam kui sajaviiekümne osavõtjale.

Koosviibimise kavandaja ja organiseerija J. Saarniit märkis, et laeval oli 347 inimest, kes saabusid Kanadasse illegaalselt.  Kõige noorem reisija oli aastane ja kõige vanem 80 aastane.  „Walnuti“ perest 300 asusid elama Torontosse.  Tuletades meelde maale tulles emigratsiooni ametniku küsimust, miks toodud kaasa nii palju vanu tööriistu, olnud vastus omanikult:  „Need tööriistad on varem raha teinud ja teevad seda veelgi, sest nad on sissetöötatud, just kui vana Stradivariuse viiul.  Edasi J. Saarniit ütles:  „Aeg on muutnud meid 30 aasta jooksul nii väliset, kui seesmiselt.  Kas oleme saanud targemaks?  Kui mitte muud, siis kindlasti niipalju, et kui peaks sõit tulema, siis mitte vastu tuult.“

J. Saarniit tänas kõiki koosviibimise ettevalmistamisel ja läbiviimisel kaasaaitajaid, eriti Nelly ja Vello Hubelit, perenaisi, baarimehi ja kavalises osas noori esinejaid.  Püstiseistes mälestati manalasse varisenud kaasreisijaid, nende hulgas kapten A. Linde.  Lauldi ühislauluna „Eestimaa, su mehemeel...“

[Sõnad puuduvad...] ...asus Torontosse ja Vancouveris on neist ca 30.  Edasi ütles kõneleja:  „Teades kindlasti, et teid isiklikult enam kedagi ei kohta, siis mõned andmed mu isiku kohta:  olen 72 aastat vana, viinavõtmise jätsin ammu maha, mul on oma naine ja oma maja, (aplaus) maja on vana, nagu minagi:  mul on kõrge vererõhk ja käin arstliku kontrolli all.  Muus osas olen enam-vähem O.K.  Üldiselt olen eluga rahul ja ütleksin, nagu loots Halifaxis, et tulime heale maale ja meil on ruumi kõigile.“

S/S „Walnuti“ kohta ütles kõneleja:  „Laev oli sel ajal 9 aastat vana, ehitatud Inglismaal ja mereasjanduse eriteadlaste arvates päris heas korras.  Õrna koha moodustasid päästevahendid.  S/S „Walnuti“ kohtles kõiki hästi, ei olnud sünde ega surmajuhtumeid, ei vigastusi ega õnnetusi.  Oli küll hulk vintsutusi ja merehaigust, kuid viimane olevat kui sünnitamine -- kui mööda, siis naised jälle heas tujus.“  Viimast lauset saatis kuulajate naerulagin.

Kõneleja ütles tänusõnu J. Saarniidule „Walnuti“ rahva kokkutuleku ettevalmistamise ja eeskujuliku kavandamise ning läbiviimise eest.  Ta palus luba kaasavõtta koosviibijate tervitused Vancouverisse „omaealistele“ ning soovis kõigile palju aastaid ja vähest arstide juures käimist.

Sõnavõtu lõpul soovitas A. Kalbus lugeda Inglismaal äsja ilmunud raamatut „The Victims of Yalta“ mille autoriks on Tolstoi (üks krahv L. Tolstoi järeltulijatest), kus selgitatud, kui ligidal olime tol ajal venelastele väljaandmise ohule.

Evy Valge esinemas laulusoologa „Walnuti“ reisi meenutamisel.  Klaveri juures Lilly Valge.  
Paremal -- A. Kalbus Vancouverist koosviibijaid tervitamas, aupeakonsul I. Heinsoo, Margot Heinsoo, 
ja kunstnik Mati Saarniit.   Foto -- O. Haamer

Kavalises osas esinesid Ingrid ja Ellen Silm, mängides kumbki klaveril ühe pala.  Evy Valge laulis Joh. Aaviku:  „Kodu tee“ ja J. Mandre „Kodunõmm“.  Klaveril saatis Lilly Valge.  Õhtu atraktsiooniks oli viiulitrio:  Tiina ja Kalli Huubel ning Evy Valge, kes mängis kaks pala.  Kõik esinejad said teenitult tugeva aplausi kuulajaskonnalt.

Nelly Lind esitas humoreski, millesse põimitud reisimälestused ja mulied nähtuna-kõverpeeglis.

Jutukõmina pidevalt tugevnemise eest hoolitses baar, kus uudsusena oli saada „Hulkuv meremees, mis aitas päästa lahti kõnepaelu ja edutada jutuajamist.

Õhtu põnevamaks sündmuseks oli S/S Walnuti päästerõnga oksjon.  Päästerõngas oli 30 aastat seisnud Montrealis ühe kaasmaalase valduses, kes ta nüüd Torontosse saatis ja koosviibimisel enampakkumisel müügile pandi.  Päästerõnga omandas kunstnik Mati Saarniit  $250. -- eest.

Meeleolu ja tantsumuusika eest hoolitses V. Haberkorn'i ühemeheline orkester.  Lõbus ja meeldejääv koosviibimine kestis varajase hommikutunnini.

 


 

„Walnut jälle Kanada ajakirjas“

Joann Saarniidu elust ja Kanadasse asumisest Toronto ajakirjas
Ajakiri ja autor teadmata - 10. augustil 1982

 

Ryersoni Polütehnilise Instituudi väljaandel ilmub New Horizoni abiga kolm korda aastas „Recording your Recollections“.  Tänavune kolmas number tähistab New Horizoni programmi 10-ndat aastapäeva ja on mitmekultuuriliste ühiskondade taustaga.

Ajakirjas on avaldatud Kanadat tutvustavaid artikleid „Preeria talvel“, „Espagnol?“, „Itaalia kanadalased“, „Ärri minek“, „Üheruumiline koolimaja“, „Üks juudi vanaema meenutab“ ja mitmesuguseid muid artikleid.  Nende hulgas Joann Saarniidu „Reis Kanadass S/s „Walnutiga“, mille on kunstniku jutustuse järgi kirja pandud J. Soules.

J. Saarniit jutustab kuidas novembris 1948 üks laev sõitis välja Göteborgist Rootsis.

Miinitraaler S/s „Walnut“ oli ostetud inglastelt julgete eestlaste grupi poolt $60,000. eest.

See oli ehitatud 60-liikmelisele meeskonnale, aga selle pardal sõitsid 347 inimest Kanadasse.

Eestlased, kes ostsid selle miinitraalija, veetsid sellel kolm kuud, tehes vahepeal peatuse ja parandades seda teekonnal.  Selleks, et majutada kõiki reisijaid, näis laev pärast ümberehitamist mesilaskärjena.

Kui „Walnut“ lahkus sadamast kapten A. Kalbuse [Tähelepanu -- kirja viga, see oli A. Linde.] juhtimisel, oli laeval 306 eestlast, ülejäänud olid lätlased, leedulased, poolakad ja taanlased.  Nende vanus oli 1-aastast 80-aastani.  Nad olid maksnud oma sõidukoha eest $1000.

Nad olid pagulased ilma passita ja nad teadsid, et neil oli ees illegaalne maaletulek Kanadas.

Nad peatusid esiteks Põhja-Iirimaal, kus nad müüsid oma päästepaadid sõe vastu.  Nad olid leidnud, et kuus väikest päästepaati olid asjatud tormisel merel detsembris ja polnud ühtki võimalust, et 240 hinge mahtunuksid kuude päästepaati.

Keset ookeani jäi laev seisma.  Laevapumbad olid läinud rikki ja laevas oli juba 3 jalga vett.

Pärast 12 tundi parandamist jätkus reis, aga ühe tugeva tormi ajal kaotas laev raadiosideme, sai küll võtta vastu, aga mitte saata signaale.

Raske lumesadu lisas ennegi ülelastis olevale laevale raskust.  Paljud sõitjad olid merehaiged.  

Muidugi jõudis laev Newfoundlandi, Syndey sadamasse, aga ei saanud peatuda seal, kuhu S/s „Walnut“ jõudis, vaid pidi edasi sõitma Halifaxi, mis tähendas uut kolmenädalast tormist meresõitu [Toimetaja -- Siin on vist jälle kirja viga.].

„Walnuti“ tervitas seal Kanada Immigratsiooniameti esindaja.  Mehed ja naised lahutati ja viimaseil lubati end puhastada ning neile anti süüa.  Laev desinfitseeriti igasuguste nakkuste vältimiseks.

Kui uustulnukad olid saanud läbi immigratsiooniameti, paigutati nad endisse sõjaväehaiglasse, kus neile anti toiduaineid toidu valmistamiseks.

Hiljem valis enamus (300) omale asukohaks Toronto.

Sellele järgneb J. Saarniidu enda kunstiline arengulugu ja sõjakäik Siberisse, mida ta on oma kunstis palju kordi kujutanud, kuna ta on tahtnud, et terve maailm teaks neid raskusi ja toorusi ning seda terrorirezhiimi, mis seal valitseb.  Järgneb J. Saarniidu töö ja tegevus Torontos, tema kunstiline edukäik kanada ja eesti ühiskondades.  Tema tööde asukohad maailma kunstimuuseumites ja galeriides.  Selle kõrval on antud pilte eestlaste edust Kanadas.

Ta lõpetab jutustuse S/s „Walnut'i“ saatusega.

Pärast seda, kui omanikud olid väsinud müügikatseist, tuli ilmsiks, et laevapaberid ei olnudki korras.

„Walnut“ oli sõitnud Hondurase lipu all, aga ei olnud registreeritud ja kõik paberid olid mitteametlikud.  Ostjat ei leitud ja ühel päeval vajus laev oma märga hauda Halifaxis.

S/s „Walnut“ oli teeninud Inglismaal sõja ajal miinitraalijana, ega olnud ehitatud suurel ookeanil sõitmiseks.  Tema suurimaks sangariteoks oli kindlasti, et kandis 347 inimest uude ellu Kanadasse.

Artikli juures on üks Saarniidu illustratsioon, „Walnut“ tormisel merel teel uude maailma.

 


„Miinitraalerist Walnutist ja õnnelikest reisijatest“

Vaba Eestlane (Torontos) - neljapäeval, 5. augustil 1999
Copyright © Eesti Elu.  Eesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

Gene Kramer

13. detsember 1948 oli laevatäiele Rootsist põgenenud eestlastele pääsemise päev.  Ligi kuu aega kestnud sõit üle tormise Põhjamere ja Atlandi lõppes õnnelikult Halifaxis.  Inimesed maale lasknud, vajus miinitraller Walnut sadamas põhja.

Praegu tartlane Gene Kramer oli üks Walnuti 347 reisijast.  Kolme aasta eest Eestisse tagasi tulnud Kramerile saatsid sõbrad ajaleheväljalõikeid reisi juubelist.  Need elustasid mälestusi.

Kui 25-aastane Gene Kramer pääses Prantsusmaalt sõjavangist, ei teadnud ta, mida edasi teha.  Laostatud Saksamaale ei tahtnud ta jääda kauemaks, kui nõudis hädapärane haiglaravi.

Foto vasakul:  Praegune tartlane Gene Kramer.

Saksamaalt Rootsi

1948. aasta sügisel kutsus üks sugulane Krameri Rootsi.  Rühm eestlasi oli ostnud miinitraaleri ja kavatses sellega üle ookeani sõita.

Aastatel 1945--1950 põgenesid Rootsist venelastele väljaandmise hirmus paljud Balti riikide pagulased.  „Rootsi minekuga võisin vihma käest räästa alla sattuda,“ meenutab Gene Kramer, „aga muud valikut mul polnud.“

Sõja ajal oli miinitraaleril olnud 18-liikmeline meeskond.  Seekord mahutati sellele üle kolmesaja põgeniku -- naisi, lapsi, mehi.  Noorim oli aastane, vanim 80.  Sadamaametnikud nõudsid 60 inimese mahavõtmist.  Maha ei jäetud kedagi, vaid peideti söepunkrisse.

Enne kui täislastis laev jõudis 17. novembril ankru hiivata, tuli sadamaülemale N. Liidu esindajalt telegramm karmi käsuga tõkestada Walnuti merel minek.  Rootslased andsid napi vastuse:  „Korraldus hilinenud.“

Põhjamere marutuul pildus laeva kui laastu.  Tihedalt kokku surutud inimestest vaevles kaks kolmandikku merehaiguse käes, peakokk nende seas.  „Sain peakoka asendaja abiliseks supipaja juures.  Tõstsin kaane pealt -- ilmatu suur laar hernesuppi sealihaga, valged pekitükid sees.“  Paljud läksid rasvast suppi nähes näost roheliskes, Kramer aga sai pärast seitset kodunt eemal oldud aastat esmakordselt rammusat toitu.

Kui üks kütja oma kätt vigastas, hakkas Kramer masinaruumis sütt viskama.  Alguses tegi kõikuv jalgealune olemise abituks.  „Viskasin kühvlitäeie, lendas ahjusuust mööda.  Võtsin teise, jälle mööda.  Kõrval katla juures oli vilunud mees.  Tema õpetas mind õõtsumise taktis keha liigutama ja tasakaalu hoidma.“

Katelde all loksus vesi, sest punkri luugid lasid läbi.  Nii kaua kui pump hoidis veetaset, polnud häda midagi.  Ootamatult jäi aga pump seisma.  Tuli kähku midagi ette võtta, et vesi ei tõuseks katlani.  Seis oli plahvatusohtlik.  „Võibolla polnud vesi laeva põhjas nii jäine kui meres, aga külm ikka.  Vesi uhtus üle pea.  Mutrivõtit sain ainult käsikaudu tarvitada.“

Kaastundlikud iirlased

Kui pump hakkas uuesti tööle ning Gene pilsist välja ronis, oli ihu kange ja roppmust.  Õli, tahma ja kivisöetolmuga segatud kõntsast lahtisaamiseks oli magedat vett vähe, merevees seep ei toiminud.  Ainult paksem kiht tuli maha, mustus oli nahasse sööbinud.

Nädalaga jõudsid põgenikud Iirimaale.  Varude täiendamiseks peatuti Sligo sadamas.  „Üks Inglise nael taskus, läksin sauna otsima.  Katsusin õnne väikeses võõrastemajas.  Pärast pikale veninud küürimist kutsus perenaine mu kamina ette ja pakkus singivõileiba.  Sõin koguni kaks.  Kui siis arvet küsisin, ei võetud pennigi.“

Sama lugu kordus baaris, kus joogid välja tehti.  Väikelinnas levis jutt põgenikest kiiresti.  Iirlased olid abivalmis ja kaastundlikud.  Kolm päeva kulusid hingekosutavalt.

Ja taas merele.  Kaks nädalat tormi ookeanil kurnas ja väsitas, kuid laev ja kõik inimesed pidasid vastu.  Lõpuks tüüris loots laeva Halifaxi.  Majaseinal oli suur silt:  Welcome to Canada.

Gene Kramer paigutati kohe sanitaarplokki, sest vana jalahaav oli halvas seisukorras.  Pärast mõnepäevast ravi viidi Kramer immigratsioonipunkti ülekuulamisele.  Haige sõidutati ratastoolis komisjoni ette.  „Seal mind siis takseeriti kui töökõlbmatut isikut.  Vaadati sügavalt silma ja anti mõista, et fashistiga ei taheta tegemist teha.  Küsisin vastu:  „Sõjas oli Kanada Venemaa liitlane.  Kas teie olete kommunist?“  See muutis veidi ametnike suhtumist.

Poolteist kuud ootas Kramer koos teiste põgenikega otsust.  Põgenikud saadeti Halifaxist laagrisse, kuni neile töö ja elukoht leiti.

Põgenike lootus miinitraaler Kanadas maha müüa luhtus, sest tühjalt sadamasse seisma jäänud alus vajus põhja.  Laevast on eestlastele alles jäänud ainult päästerõngas.  (Ref/ML)

 


„Üks omapärane juubel“ 

Meie Elu, nr. 42, 21. oktoobril 1998 - Paul Rabisson
Copyright © Eesti EluEesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

Laupäeval, 17. oktoobril 1998 kogunes Peetri kiriku seltskondlikesse ruumidesse üle saja osavõtja, et tähistada 50-ne aasta möödumist ühe grupi eestlaste (põgenike) jõudmist Kanada pinnale.  Tegelik päev oli 13. dets. 1948, mil väike miiniristleja tõi Halifaxi sadamasse 347  reisijat.  Lubatud arv sellel laeval oli ainult 80.  See oli suursündmus eestlaste põgenemisteekonnal kommunismi eest nii kaugele kui võimalik.  Walnuti saabumisest ja põgenikest tõi Toronto Daily Star esileheküljel piltidega varustatud kirjelduse 23. dets. 1948.  Põgenikud, kes trotsisid surma, tõendasid naiivsetele Ameerika elanikele, et on veel hullemat kui surm, mida tuleb karta -- ja see on kommunism N-Vene juhtimisel, kelle valdusse oli antud pool Euroopat. 

Viikingilaevu saabus Kanadasse ajavahemikul 1945 - 1950 kümme 1127 reisijaga.  Kogutud andmete põhjal lahkus Euroopast, peamiselt Rootsist, 50 eesti viikingipaati.  Neist, jõudis USA'sse 16, Kanadasse 11, Lõuna-Aafrikasse 6, Argentiinasse 5, Inglismaale 3 ja Barsiiliasse 1.  tormides hukkus 2 ja venelaste poolt kaaperdati Atlandi ookeanil eesti laev „Billy“ ning kadunuks jäi 2 paati.

Koosviibimine lõunalauas

Rahvast koosviibimisele hakkas saabuma juba vähe pääle kella kahte, kella kolmeks (ametlik algus) ei olnud veel registreerimine lõplikult valmis.  Korraldajad olid aga sellele mõeldes jätnud ruumi omavaheliseks jutlemiseks.  Neile pakuti sooje pirukaid ja alkoholita jooki.  Kell pool neli olid hoolsad  registreeijad lõpetanud oma töö ja Nelly Lind palus kõiki laudadesse istuda ja teatas lühidalt koosviibimise kava.  Selle järele ta tutvustas kõiki „viikinglasi“ ja nende järeltulijaid, kes olid kohale tulnud.  Kõige kaugem osavõtja oli Lia Anderson Kaliforniast.  Ajajooksul lahkunud laevakaaslasi mälestati vaikse püstitõusuga.  Õp.  Hannes Aasa oma avapalvuses toetus prohvet Joona sõnadele.  Ta lõpetas oma palve sõnadega: Issand, hoia meid täna ja homme.

50 aasta eest Halifaxi jõudnute kokkutulekust osavõtjad.    Foto:  Paul Rabisson

Lõunasöök

Selleks ajaks olid hoolsad perenaised valmis seadnud lõunasöögiks serveeritavad toidud.  Laud ägas toiduraskuse all nii kui omal ajal „Tõde ja õiguses“ kirjeldatud Vargamäe pühadelaual.  Kuna toit serveeriti pika laua tagant, vastavalt iga koka spetsialiteedile -- kas liha, kartulite, porgandite, hapukapsaste jne. sortide alusel, siis toidusaba liikus väga kiiresti.  Ise tuli võtta teiselt laualt leiba, salateid ja muud.  Lühikese ajaga olid pidulised tagasi laudades, lastes selle rikkaliku lõunalaua tooteid hea maitseda.  Lõpuks serveeriti veel igale külalisele magussöök -- maitsev kompott.

Lõunasöögi ja kohvioomise vahepeal olid päevakohased tagasivaated.  Neid oli neljalt kaasrändajalt:  1.  Tiiu Roiser-Chorowiec, kes kirjeldas reisi isa päeviku ja A/S Walnuti protokollide põhjal inglise keeles.  2.  Friedrich Heinsar -- ainuke kohalviibija juhtkonna liige eesti keeles. 3.  Hilja Kuutma noore reisija vaatevinklist ja 4. Nelly Lind, kes andis mälestused edasi temale omase värsivormis koostatud lugulauluga.  (Teen nendest sõnavõttudest kokkuvõtted järgmises „Meie Elu“ numbris.)

Sellele järgnes kohvijoomine maitsvate küpsiste ja kookidega.  Samal ajal näidati videofilmi Walnuti reisist üle ookeani.  Kirjeldus sõnas ja vähesel määral pildis.  Veel kõneles oma mälestustest Walnutil Manivald Sein.  Kohal oli reporter Toronto Starist, kes usutles Nelly Lindu ja pildistas ainult merd trotsivaid kangelasi.  Volli Gustavsoni flöödil saatel lauldi ühislaule.

Lõpetamine

Töötegijad, vasakult:  Harold Kivi, Tiiu Roiser, Adele Demidova, Helju Kruuv, Adele Reitav, Helmi Viksten, 
Agnes Paju ja mikrofoniga Nelly Lind.  Foto:  Paul Rabisson

 

Nüüd oli kätte jõudnud aeg töötegijatele tänu avaldamiseks.  Selleks kutsus Nelly Lind ette kõik virgad daamid ja nende seas ka üks „poiss“, kes piduliste heaolu eest hoolitsesid ja kelle energilisel tegevusel see koosviibimine tõeks sai.  Need olid:  Nelly Hubel ja Vivi Kivi, kelle õlgadel lasus eelregistreerimine ja muud toimetused.  Koidula Roiser koos tütre Tiiuga -- väikeses saalis kokkupandud ülevaade reisist sõnas ja pildis.  Adele Demidov -- suurepärased ja suus sulavad koogid, mis olid paremad kui omal ajal Fleichsneri kohvikus Tallinnas saadaval.  Sellesse töö- ja  tegevusarmaadasse kuulusid veel:  Adele Reitv, Helmi Viksten, Helju Kruuv, Maie Lees, Mary Valge, Agnes Paju mitmesuguste ülesannetega.  Ainukese mehena seisis naispere seas Harold Kivi, keda nägin varem köögis suure noaga päratu suure singi kallal.  Nelly tänas neid kõiki ja anti üle lilled.

Selle järel sai sõna Nelly Hubel, kellel Walnuti reisist saadik ei meeldi enam apelsinide söömine, kuna ta arvab, et need olid süüdi tema hirmsas merehaiguses.  Tema tänu kuulus peamiselt Nelly Linnule, kelle suurt tahtejõudu ta imetles ja kelle teeneks ta ütles olevat selle koosviibimise teokssaamise.  Kuid ta ei unustanud ka mitte Tõnis Lindu, kes truult aitab Nellit ja pidas teda kõige paremaks abikaasaks (meheks) maailmas.

Nüüd võisid külalised lahkuda ühelt hästi läbiviidud koosviibimiselt.  Korraldajatel aga lasus ees ruumide korrastamine ja tegelik koosviibimise lõpetamine.  Lahkumisega ei paistnud siiski kiiret olema, kuna mõned ei olnud üksteist näinud 50 aastat ja jutuhoog kestis veel edasi.

Omapärane juubel (2)

Walnuti üle ookeani sõit oli aluseks 347 inimelu käekäiguks neile tundmatul maal.  Võimalused olid ka väga suured, et „reis“ oleks võinud lõppeda traagiliselt sellel suhtelislt väikesel ja mitte väga hääs korras olevale laevale sügistormide möllamisel Atlandi ookeanil.  Sellest kõigist rääkisid viis mälestuste kõnelejat juubeli-koosviibimisel.  Kuna kõikide nende mälestused olid suuremalt osalt samad, siis toon siinjuures Walnuti sõidu kirjeldamise kõikide jutustajate lugudest npitud andmetel.  Samuti olen kasutanud Johan Saarniidu pikemat kirjutus 1978. aastal, mil märgiti Walnuti 30. juubelit.

Reisi ettevõtmise põhjused

Kõikide mälestuste rääkijate ja kirjutate vaatevinklist oli lahkumise peapõhjuseks sel ajal „pudrumägede“ ja „piimajõgede“ poolest rikkast Rootsi riigist hirm.  Väiksemgi võimalus, et põgenikke võidi tagasi saata Eestisse, tähendas teekonda Siberisse.  Hirmu aitasid suurendada veel Berliini blokaad, sõjajutud ja vastukäivad poliitilised uudised; mõnede eestlaste jäljetud kadumised jne.  Legaalne immigratsioon ei olnud veel avanud oma uksi.  Julgustavaks Atlandi ületamiseks oli veel, et mitmed põgenikelaevad (paadid) olid ületanud ookeani ja põgenikud olid aksepteeritud nii USA-s kui Kanadas.

Mälestused

Tiiu Roiser-Chorowiec oma kõnes ütles, et Jumalal pidi küll olema plaan nende inimeste jõudmisel Atlandi läänepoolsele kaldale, kus nüüd juba asub kolmas ja neljas põlvkond nende järeltulijaid.  Paljud neist on siin tänasel koosviibimisel, siis oleks paras aeg kuulda, kes veel juba nimetatutest koosviibimisel olid.

Kõige vanemaks osavõtjaks oli Harald Särg (93) koos abikaasa Helmiga.  Neile kujunes see sõit pulmasõiduks.  Nad kohtusid laeval ja abielu sõlmiti kolm nädalat hiljem.  Nii kuidas lõpeb muinasjutt... ja nad elasid õnnelikult Kanada pinnal.  Toronto Star tõi nende pildi koosviibimisele järgneva päeva väljaandes.

Selle koosviibimise peakorraldajat -- Nelly Lindu usutledes kuulis reporter kõige meeldejäävamast osast Nellile sellel reisil.  Ja nimelt kapsasupi söömisest, kus sees ujusid väikesed ussid.  Siin tema poolt lausutud sõnadega värsivormis:

Peakokk merehaiguses raskelt võitles, Abikokk isegi pahaselt sõitles:  Suur mees ja ei saa jalgu alla, ise veel laseb nurinat valla!  Nõnda nad siis nurisedes kapsasuppi keetsid ja supi seest ussikesi korjates aega veetsid.

Friedrich Heinsar tõi lahkumise põhjuseks samuti hirmu võimaluse pärast, et võidakse saata tagasi venelaste haardesse.  Ta rääkis huvitavast seigast Rootsi ametivõimude suhtumisest pagulastesse, kes olid võidelnud venelaste vastu relv käes.  Tema välispassi sooviavaldusele vastati eitavalt sõnadega:  Kui olete kord riigist lahkunud, ei soovi nad teda enam tagasi.  Shotimaal, Sligo linnas, lahkus sakslasest tüürimees laevalt ja temale pakuti tüürimehe kohta, mille ta vastu võttis.  Freidrich Heinsar omas selleks nõutud pabereid.

Hilja Kuutma, keda Stari reporter usutles, ütles, et tema suuremaks mälestuseks on seiklus merel.  Hirmu tema 12-aastasena koos omaealistega ei tundnud.  Aegajalt lained tundusid olevat kui suured mäed, rulludes üle laevalae, tehes seal liikumise võimatuks.  Magamistubasid mäletavad kõik jutustajad hästi.  Vast Hilja Kuutma ütelus:  inimesed lamasid magamiskohtadel kui sardiinid karbis!  Kuid kõigele vaatamata oli see noortele põnev.

Veel Reisiseltskonnast

Üheks vanemaks meresõitjaks siia maale jõudnutest on Ida Laaneorg, kes saabus siia viie alaealise lapsega, ühe tütre ja nelja pojaga.  Temal isiklikult ei olnud võimalik koosviibimisest osa võtta kõrge vanuse tõttu (94), kuid kohal olid kõik 50 aastat tagasi saabunud lapsed, nende seas tütar Vivi Kivi koos abikaasaga, kes aitasid kaasa selle koosviibimise heaks kordaminekuks.  Tema suguvõsa on paisunud 21-le.

Järgmise suurema suguvõsana võis lõunalauas näha Gustavsonide oma -- esindatud nelja osavõtjaga.  Walnutiga tuli siia 6 ja koguarvuks on liikmeid nüüd 20.  Roiserite pere oli esindatud koosviibimisel nelja osavõtjaga.  Koos emaga viibis koosviibimisel Ene Pomerants-Johnson, kes ütles Stari reporterile, et ta pääle suure nutu palju ei mäleta.  Ta oli siiajõudmisel 3-aastane ja tema pilt ilmus Stari esileheküljel 28. detsembril 1948.

 

3-aastane Ene Pomerants 28. detsembril 1948.

50 aastat hiljem - „Walnuti“ kokkutulekust osavõtjaid. 
Esimene vasakul Ene Pomerants-Johnson.   
Foto:  Paul Rabisson

 

Omapärane juubel (3)

Göteborgis moodustas üks grupp eestlasi 10. septembril 1948 organisatsiooni laeva ostmiseks ja valis juhtkonna järgmises koosseisus:  A. Kalbus, H. Suursööt, V. Vares ja kapten A. Linde.  Sõita soovijaid leidus küllaldaselt, kes olid nõus maksma US$ 250 täiskasvanult ja US$ 150 lastelt.  Laev osteti US$ 63 000 eest.  Walnut oli sõjaolukorras ette nähtud 80 meremehe majutamiseks.

Kohe pääle ostulepingu sõlmimist asuti laeva ümberehitamisele, et oleks võimalik mahutada umbes 4 korda rohkem reisijaid.  Rahade laekumine oli siiski aeglane, mida põhjustas laeva vilets olukord.  Juhtkonna koosolekul 18. septembril 1943 õnnestus juurde saada 50 kaasasõitjat ja teatati, et Walnuti väljasõit toimub oktoobri lõpul.

Ettevalmistused väljasõiduks

Nüüd algas kibekiire Rootsist lahkumise ettevalmistus.  Tuli likvideerida alatud uus elujärk Rootsis ja muretseda varustus selle ainulaadse reisi alguseks. 

Friedrich Heinsar oma mälestustes kirjeldas segadust, mis toimus laeva väljasõidu eel.  Lahkumise kuupäevi muudeti.  Osa sõitjaid oli loobunud korteritest ja neil tuli enneaegselt laevale elama asuda.  Puudus veel ühistoitlustamine ja igal tuli oma levakoti peal elada.

Tiiu Roiser jutustas, et laeva kapten kutsuti Stockholmis Kanada saatkonda ja talle öeldi, et reis on ebaseaduslik.  Kui küsimusele, kas kaptenil endal on sissesõiduviisa Kanadasse, andis kapten Linde ausa vastuse:  ei ole, löödi tema passi sissesõiduluba.

Palju peavalu tekitas ka laevale kindlustuse lipuõiguse saamine.  Asja lahendas üks eesti laevanduse tegelane, kes muretses vastavad paberid.  Hiljem selgus, et Hondurase valitsus ei teadnud midagi tema lipu all sõitvast laevast.

Väljasõit

Sõidu algust hoiti saladuses, mis pani proovile reisijate närvid.  Eraviisiliselt räägiti juhtkonna vahel puhkenud tülidest.  Esimene lumi sellel aastal tuli Rootsi läänerannikul 27. oktoobril.  Paljude arvamine oli, et nii hilisel aasta lõpul on hullumeelsus merele minna.  Oktoobri lõpul korraldati Göteborgis koosolek, kus laevaühing "Lennuk"  muudeti seadusepäraselt Compania Maritime SS Walnutiks.  Laev väljus Lysekillist 17. novembril 1948.  See oli siia toodud Göteborgist 14. novembril suure saladuskatte all.

"Lysekillis selgus," jutustas Tiiu, "et reisijaid oli 60 hinge rohkem kui lubatud.  Reisijad pidid kõik laevast lahkuma ja uuesti laevale asuma ametliku reisijate nimekirja alusel, kust välja jäeti 60 nime.  Jäeti küll nimekirjast välja, kuid mitte laevalt.  Nad asusid kontrollimise ajal pakkide taga asuvas ruumis, mida kontrollid "läbipaistvalt" ei soovinud kontrollida.  Samuti ei omistatud mingit tähelepanu Vene saatkonnast saabunud telegrammile reisi peatamiseks."

Ja nii lahkus laev Rootsist, kus põgenikud olid leidnud abi ja lahkeid vastuvõttu elanikkonna poolt.

Merel

"Jõudes ulgumerele suurenesid mured seal viibides.  Tuul muutus tugevamaks ja paljud jäid merehaigeks.  19 novembril oli tormi tugevus 9 palli.  80% laeval olijatest olid merehaiged.  Walnut liikus edasi 1 miil tunnis.  Laev lekkis.  Pumpade laagrid põlesid läbi ja söepunkritesse valgus vesi.  Kõik suudeti siiski parandada viimsel minutil.

Teine häda, mis Walnutit tabas, oli saatejaama antenni murdumine ja seda ei suudetud parandada kogu reisi kestel.  Walnut sõitis "piraadilaevana", võttes vastu mööduvatelt laevadelt signaal-tervitused, kuid tal polnud võimalik vastu tervitada," kirjutab Joann Saarniit.



Walnuti kokkutlekult.  
Vasakult:  Mary Valge, Peeter Gustavson, 
Nelli Hubel, ees paremal Voldemar Gustavson.  

Vasakult:  Aasa Laaneorg, Raivo Laaneorg, 
Paavo Laaneorg, Karl Lane, Harold Kivi ja Vivi Kivi.  
Fotod:  Paul Rabisson

Friedrich Heinsar jutustab:  "Reis Göteborgist Lysekilli oli lühike, ilm siiski tuuline.  Selle tõttu osa reisiseltskonnast pidi loovutama saadud lõunasöögi kajakatele.  Vaiksemate ilmade ajal osa reisijaist kogunes komandosilla taga asuva korstna ümbrusse.  Halvem oli olukord merehaigetel, kes olid sunnitud lamama ilma söömata."

"Oli ilusaid päevi.  Rohkem saime siiski tunda hirmsate tormide omi.  Keegi meist ei olnud mugavas laevaruumis.  Keegi meist seda ei soovinudki.  Meie sooviks oli jõuda kindlale maale liikuvalt veemassilt.  Sinna me ka jõudsime külmal detsembrikuu päeval," jutustab Tiiu oma isa mälestuste põhjal.

Jutustab Hilja Kuutma:  "Oli hilissügise ilusamaid päevi.  Meie lapsed kogunesime siis laevalaele ja mängisime apelsinikastide ja kunstnik Saarniidu maalikastide seas.  Oli põnev lahitsel merel.  Sligos, Shotimaal saime vannis käia, missugune luksus meil laeval puudus -- isegi lihtsaks pesemiseks."  Ta mäletab Coca-Colat ja esimesi musti inimesi Nova-Scotias.  Uueaasta pidu.

Tänapäeva haridustegelased ja poliitikud võiksid õppida järgmistest Hilja Kuutma sõnadest:  "Minu-aegsed lapsed olid sunnitud lahkuma oma kodudest kaks korda nelja aasta jooksul.  Mõlemal korral pidime õppima uue keele ja algama algusest.  Viiskümmend aastat tagasi ei olnud niisugust võimalust, et kohalik keel oli õppimisel teiseks keeleks.  Meie kohanesime kultuurishokiga kiirelt ja ilma, et meil oleks olnud erilisi probleeme.  Meie seast on tulnud igasuguseid ametnikke, vabakutselisi, ärimehi jt.  Kõik meist suutsid endale ette valmistada hea elujärje siinsel maal.  Meie ei kartnud reisi kestel ega ka hiljem.  Meie rõõmude ja murede eest hoolitsesid vanemad.  Selle eest võlgneme neile suure lugupidamise ja tänu."  (Hilja Kuutma ingliskeelse kõne täielik tekst on "Meie Elu" lk. 10)

Omapärane juubel (4)

Koosviibimise lõpul näidati Walnutist videot.  See oli huvitav ja ajalooliselt väärtuslik dokument, kuid selle esitamine suures saalis väikesel ekraanil ei õnnestunud kõige paremini.  Selle vea võivad kõrvaldada isikud, kes seda soovivad, tellides selle omal koju Vivi Kivi kaudu tel. [xxx-xxxx] ja siis sellesse süvenedes väikses perekonna TV toas.

Viikinglastele oli see teiseks suuremaks kokkutulekuks.  Esimene toimus 27. oktoobril 1978 Eesti Majas 30. aastapäeva koosviibimisena Joann Saarniidu eestvedamisel.

Veel Atlandi trotsijatest

Nagu me teame, saabus Kanadasse veel teisi viikinglaevu, nende seas Östervag, Atlanta, Erna jt.  Nendest reisidest igast võiks kirjutada kui põnevusromaanidest, kuna nende reisijate „läbitegemised“ tunduvad kõrvaltseisjaile tihti võimatutena.  Need olid siiski võimalikud.

Igal pool, kus Walnut omal teekonnal peatus, võttis kohapealne elanikkond neid vastu soojalt, lahkudes sooviti neile kõike hääd ja Jumala õnnistust.  Sligost, Irimaal, lahkudes õnnistas neid kohalik preester.  Seal loobusid reisist mõned haiged reisijad, kes hiljem Kanadasse saadeti Iiri valitsuse kulul.  Walnuti rahvas kinkis iirlastele lahkudes kaks suurt päästepaati, mis olid laevale ülearuseks koormaks.  Oli selge, et need paadid ei oleks mahutanud kõiki laeval viibijaid -- nii et oli õigem minna vastu meretormidele ilma igasuguste vahenditeta laevalt lahkumiseks, lootes Jumala armule ja heale õnnele.

Maa paistab -- jõuame Halifaxi

Torm möllas enam kui nädal.  Laev liikus edasi väga aeglaselt.  Ligemale kuuajalise venimise järel hakkasid paistma Newfoundlandi rannad, kuhu laev siiski ei randunud, vaid jätkas sõitu Nova Scotia suunas, kus randus Sydneys.  Kanada valitsuse kulul täiendati laeva söetagavara ja kohalikud elanikud tõid rohkelt kingituspakke, mis sisaldasid toiduaineid, riietusesemeid, maiustusi jne.  Kohalikus ajakirjanduses kirjutati põgenikelaevast.  Raadio kaudu kandusid teated veel laiemale hulgale -- Põhjamaa viikingitest.

Niisiis viimaks, 13. detsembril 1948, kinnitas Walnut enda Halifaxi sõjasadamas kai külge ja reisijad võisid laevast lahkuda ning tunda jäävalt kindlat maad jalge all.  Vintsutused merel unustati kiirelt.  Selle põhjuseks oli reisijate noorus (keskmine vanus kolmekümne ümber).  Kanada valitsusele esitati juba Rootsis valmis kirjutatud palvekiri asüüli saamiseks A. Kalbuse, A. Linde, Helmi Suursöödi ja Joann Saarniidu allkirjadega.  Saabujad kuulati üle üksikult immigratsiooni ametnike poolt ja nendelt küsiti:  kuhu nad kavatsevad minna, mitte kust nad tulevad.

Walnut jäi loksuma kai äärde viletsas väljanägemises, kus ametivõimud töötasid, desinfitseerides roiskunud ruume.  Mõni vaatas siiski tagasi sellelt lahkudes.  Oli see ju olnud tulijate koduks kuu või vähe rohkem.  Palju tähtsam veel, et oli toonud neid üle suure ja kurja lombi.

Elu algus uuel maal

Laagrielu muutus lõbusamaks kui kontidele hakkas jälle liha pääle kasvama ja meel muutus rõõmsamaks.  Jõuluõhtut pühitseti siiski tagasihoidlikumalt, kuna nii mõnelgi loksus ookeani laine veel kõrvus.  Saksakeelse jõulujutluse pidas kohalik baptisti õpetaja.  Sellevastu uueaastavastuvõtuil tungis nooruse uljas jõud „hirmudes merel“ välja ja seda võeti vastu juba lõbusamalt ja paremale tulevikule mõeldes.

Kuid aega ei kasutatud ainul lõbusemiseks.  Asuti kiirelt õppima uut keelt keeleoskajate kaasabil reisiseltskonnast.  Peagi möödus karantiiniaeg ja laagrielanikud siirdusid laiali mitme ilmakaare poole.  Suurem osa „säädis sammud“ nüüd neil juba tuntud Torontosse, sel ajal aga ainult kuuldud kohta.

Walnuti Saatus

Laev pandi müügile.  Küsitav hind $40 000.  Küsitud hinda keegi ei soovinud maksta ja kuulujuttude alusel müüdi see $5000 eest.  Küsitledes kaasasõitjaid oli nende arvamine, et Walnut „vajus“ põhja.  Kuid miks, seda keegi täpselt ei tea.

Walnuti üle-mere sõidust on nüüd möödunud 50 aastat.  Kõik sõitjad on jõudnud kas väga kõrgesse ikka või ületavad midagi, mis oleks väärt jäädvustada kirja- või trükivormis.  Järgmise 50 aasta möödumisel neil seda võimalust enam ei ole.

Lõpetan Nelly Linnu värsiridadega:  Paljud meist, kes alles, on jõudnud kuldsesse eluikka ja neil ei ole enam ees palju eluaastaid võtta.  Kahjuks nii mitmedki meie seast on manalasse läinud, kuid rohkesti noorust on juurde tulnud.

Walnuti kokkutulekult.  Vasakult:  Koidula Roiser, Harold Kivi, lilli saab Tiiu Roiser Nelly Linnult.
Foto:  Paul Rabisson

Paul Rabisson


„50 aastat Walnuti merereisist“

Vaba Eestlane, neljapäeval, 22. oktoobril 1998
Copyright
© Eesti Elu.  Eesti Elu ajalehe lahke nõusolekuga kasutatud.

50 aastat tagasi jõudsid Rootsis ostetud minitraaleril „Walnut“ illegaalselt Kanadasse 347 eestlast, neist Kanada viisa oli ainult kaptenil ja ta perekonnal.  Suurt tähelepanu äratanud sündmusest kirjutasid Kanada ajalehed.

Peaagu kõik said Kanadasse jääda ja on näidanud oma tublidust siinses ühiskonnas.  Tänaseks on paljud neist surma läbi lahkunud, uusi on juurde südinud, mälestus meresõidust on perekondades edasi antud.  Juubelikoosviibimisel oli külalisi 120 ringis, neist pr. Andrusson Kaliforniast.

Seekordse poole sajandi mälesusõhtu korraldamise mõtte algatajaks oli Nelly Lind koos abilistega, kes ka koosviibimise avas tervitustega endisile kaassõitjaile ja külalistele.  Luges siis tähestiku järjekorras kohal olevad sõidukaaslased, kes tutvustasid end püstitõusuga.  Leinaseisakuga mälestati lahkunuid.  Mälestusesemeist oli välja pandud J. Saarniidu maal lainetemöllus olevast „Walnutist“ ja laeva päästevöö, mis kuulus Mati Saarniidu pojale, kes hoiab seda isa mälestuseks, „Walnut“ ise aga vajus Halifaxi sadamas põhja.

Õp. Hannes Aasa, kes on kaasasõitja poeg, pidas lühema kõne ja söögipalvuse, Nelly Lind tutvustas suuremaid perekondi:  Lind, Rosin, Laaneorg ja Roiser.

Pärast lõunasööki pidas esimese ülevaatliku kõne Tiiu Roiser-Chorowiec kel oli oma isa Eduard Roiseri kui kompanii sekretäri materjalid.  Balti sõdurite venelastele väljaandmine võttis usalduse Rootsi valitsuselt.  Olles Rootsis, väga lähedal Venemaale, polnud enam kindel olla ja üks grupp eesti põgenikke, nüüd tuntud kui „Walnuti“ resijad, veendusid et neil tuleb jälle põgeneda.

Üks suuremaist „Walnutiga“ tulnud perekondadest, vas:  Aasa Laaneorg, Raivo Laaneorg,
Pavo Laaneorg, Karl Lane, Harold Kivi and Vivi Kivi.
Foto:  H. Oja

Hakati plaane tegema üle mere minekuks kuni see algatus saigi reaalseks.  Ettevõtte juhatuse esimeheks valiti Alex Kalbus.  Loodi 200 aktsiaga osaühisus hinnaga @ US4300.  Sellega osteti laev, 700-tonnine „Walnut“ Göteborgis 63,000 dollari eest, mis oli endine Royal Navy miinitraaler.

See oli ehitatud 1939.a. Inglismaal pikkusega 164 ja laiusega 28 jalga.  Laeval oli 859 HP tugevusega masin, kolm veetanki, kokku 48,8 t. veega, kaks vanni ja kaks pesuruumi.  Laeva normaalseks meeskonnaks oli 18 meest, aga „Walnut“ viis üle Atlandi 347 inimest, neist noorim sõitja oli ühe-, vanim 80-aastane.  Laeva kapteniks oli August Linde.

Kõigilt reisijailt nõuti mitte avalikult oma plaanidest rääkida, kuid Kanada saatkond sai siiski neist teada ja kapten Linde kutsuti Kanada saatkonda, kus talle tehti selgeks, et reis on illegaalne ega selleks pole luba antud.  Pärast arutlemist saatkonnas löödi viisa kapteni ja ta perekonna passi.

Hoidmaks sõiduettevalmistusi rahva silmade eest saladuses, viidi laev Lysekili, Norra piiri lähedale.  Siiski leiti välja, et 60 inimest ei saa sõidust osavõtta.  Kõik reisijad võeti laevalt maha, tolli- ja politseiametnikud lubasid uuesti laevale minna ametliku nimekirja alusel.  Korrektse arvu kohaselt oli 60 nime kustutatud, aga ühes laevaruumis olid need 60 juba varjupaiga saanud.  Laeva lastimise ajal jõudis sadamaametnikele telegramm N. Liidu ametivõimudelt, kus nõuti reisijate pealelaadimise seiskamist ja laeva sadamast lahkumise keelamist.  Rootsi ametnikud jätsid siiski telegrammi avamise pärast laeva lahkumist.

Tormine meri võttis laeva vastu, kui see teele asus suunaga põhjapoolse Orkney Kanali kaudu Irimaale sõiduks, kus Sligo sadamas võeti täiendavat varustust.  Siis algas Atlandi ületamine suurte sügistormide ajal merehaigeina ja väsitatuina, kuni ühel külmal detsembripäeval oli näha Kanada maaviir.  Esimeseks maabuti Sydneys, Nova Scotias, kus pandi loots laevale ja alustati edasisõitu Halifaxi.  Seal võeti neid sõbralikult vastu.  Väljasõitmise päevast rootsis, kuni tõelises voodis magamiseni Kanadas, oli möödunud üks kuu.

Reisijad ootasid oma saatust kuus nädalat Halifaxis; peale kahe kõik arvestati poliitilisiks põgenikeks.  Sealt saadeti nad Ajaxi laagrisse, kust igaüks asus oma uuele töökohale, neist 300 Torontosse ja 30 läksid Vancouverisse.  Kanada on „Walnut“ reisijaile olnud imeilus maa, Jumal juhtis neid siia maale, kus igaüks on võinud olla tõeliselt vaba.

 



J. Saarniidu maal „Walnut“ ja laeva üks päästevöö.  
Foto:  H. Oja



Hilja Kuutma (vas.) kõnelemas, kõrval ürituse peakorraldaja 
Nelly Lind.  Foto:  H. Oja

 

Fred Heinsare kõne

Teise kõne pidas Fred Heinsar, kes Irimaalt Kanadasse sõites oli olnud laeva esimeseks tüürimeheks ja kes ainsa juhatuse liikmena oli veel elus.  Ka tema pidas reisi põhjuseks Rootsit N. Liidu survele järeleandmises.  17 novembril algas sõit Lysekilist, 24. novembril jõuti Irimaale, kus täiendati varustust ja 27. novembril algas sõit Kandasse.

Öösel oli tõusnud tuul, mis paisus tormiks.  See pühkis luugilt sütetagavara.  10. detsembril piiras udu maad ega saanud asukohta kindlaks määrata.  Siiski 12. detsembril jõuti Sydneysse, kust viidi sisevete kaudu Atlandile tagasi Halifaxi poole.  Teel tabas esimene lumetorm.  Loots juhtis laeva immigratsiooni maja juurde, kus oli seinal suur silt „Welcome to Canada“.  Kalendris oli kuupäevaks 13. detsember 1949.

Järgmisena kõnele Hilja Kuutma lähtudes oma nooreaja kogemusist ja tähelepanekuist.  Nelly Lind esitas riimitud mälestusi ja sama Manivald Sein.  TV-ekraanil näidati filmi „Walnuti“ reisist, kus Alex Kalbus rääkis idee tekkimisest.  Samuti näidati ajalehelõikeid, kus iseloomustati laeva mesipuuna, arvestades selle elanike arvu.

Peale kava kutsus Nelly Lind kõik köögiabilised lava ette, luges nende nimed, kellele Vivi Kivi ja Nelly Hubel andsid tänulilli.  Abilisteks olid Adele Demidov, Tiiu Roiser-Chorowiec, Adele Reitav, Halju Kruuv, Vivi Kivi, Harold Kivi, Agnes Paju, Mary Valge, Nelly Hubel, Koidula Roiser, Helmi Viksten, Nelly ja Tõnis Lind.  Nelly Hubel andis ka Tõnis Linnule tänuks lilli.  

Lõpuks Volli Gustavson mängis flöödil „Üks kask meil kasvab õues“.

Väga sisuka näituse ajalehelõikeist, dokumentidest ja muudest laevasõiduga seotus materjalidest oli koostanud Roiserite-Chorowieci perekond.  Koosviibimine oli soodsaks vanade mälestuste elustamise paigaks, kus igaüks tundis end poolsada aastat nooremana.

Hannes Oja


„Walnut“ 60 

Paul Rabisson - Autori nõusolekuga esitatud.

Ilmunud ka "Eesti Elus"
Kohalikud uudised 23 Jan 2009

Laupäeval, 6. detsembril 2008 Toronto Eesti Majas küsis õp. Hannes Aasa pidulistelt: „Kas teie olete näinud imet?“ Vastuseks vaikus. „Teie siin olete ime,“ jätkas õpetaja. „Jõudes üle tormise mere Rootsist siia, on ime.“ Tõsi -- ime ei oleks olnud, kui kõik puhkaks meresügavuses. 

Foto:  Karl Lane (Laaneorg), Raivo Laaneorg, Pavo Laaneorg, Silvia Lauri, Mary Valge (Gustavson), 
Lilly Kastelic, Tiina Hubel, Nelly Hubel (Gustavson), Vivi Kivi (Laaneorg) ja Peeter Gustavson. 

Selle ime meenutamiseks oli pidulisi kogunenud üle kuuekümne.  Kõik need „õnnelikud“ olid seotud „Walnutiga“. Olles kas omal vabal tahtel tulijad, emade seelikute sabadest kinnihoidjad, kellele enda otsustamiseks luba ei antud -- isegi sülelapsi ja terve hulk nende järeltulevate põlvede liikmeid.  Paljud neist omaaegsetest tulijatest on maailmast lahkunud, mitmetel takistas üritusele kohale tulemist kõrge iga.  „Walnutil“ viibijad moodustasid kokkutulnuist umbes poole.  Õrnema soo kõige vanemaks peoliseks oli Nelly Lind (89) ja kõige nooremaks Juta Cowan (Ristmägi) (63).  Kangemat sugu esindasid vastavalt Guri Raag (91) ja Peeter Gustavson (66).  Ülirohkesti oli peol siia saabunute järeltulijaid, kes kindlasti tundsid endid osana „Walnutist“.

Kuna ajaratas on edasi veerenud, on lastena siia saabunud või siin sündinud võtnud ohjad oma kätte -- kuid veel mitte täielikult.  Eesti keele asemel oli „ametlikuks“ keeleks inglise keel.  Laudkondades kuuldus jutt käivat siiski suuremalt osalt eesti keeles.  Selle ilusa kokkutuleku peakorraldajad olid Nelly Hubel, Vivi Kivi ja Tiiu Roiser, kes väärivad kiitust hästi läbiviidud koosviibimise eest.

Koosviibimine

Piduliku koosviibimise avasõna ütles Tiiu Roiser (inglise keeles), tervitades koosolijaid ja soovides head peotuju.  Järgnes õp. Hannes Aasa tervitus ja söögipalve, mille järel rikkalik õhtusöök, valmistatud Ülle Veltmanni poolt ja serveeritud tema enda ja abiliste Vivi Kivi ja Nelly Hubeli kaasabil.

Peale õhtusööki järgnes põhjalik ettekanne Lynda Männikult, kes esitas meile oma isikliku uurimistöö „Walnuti“ reisist sõnas ja videos.  Valguspildid ja video Jaanus Leppikult [parandus--Tiiu Roiserilt].

Mälestused

Mälestuste rea avas Tiiu Roiser, kes vahendas oma vanemate mälestusi.  Enn Saumets esitas iseenda mälestusi ja luges oma ema päevikust mitmeid olukorra kirjeldusi.  Mälestuste rea lõpetas Nelly Lind luuleridadega.

Mälestuste osas midagi eriliselt uut ei olnud.  Sellest ajajärgust on kirjutatud nii eestikeelses kui ka rahvusvahelises ajakirjanduses võrdlemisi põhjalikult.

Koosviibimise kestel kõlas võimas ühislaul eesti keeles.  Laulude valik oli ajakohane, tuletades vanemale põlvele meelde kodupaika.

Lõpuks tänas Nelly Hubel kõiki, kes aitasid selle õhtu heale kordaminekule kaasa ja sellest osavõtjaid. Lahkuti koos vanade mälestustega ja oldi kindlad -- nad olid näinud imet lahtiste silmadega.

Paul Rabisson

Nelly Lind esitas riimitud mälestusi 60 a. kokkutulekul:

Nelly_Lind-08.JPG (69210 bytes)


„Mälestused Walnuti paevilt“

Tuhatüheksasada neljakümne kaheksandal aastal
kui puna hakkas tugevasti loitma Rootsi taeva lautal, 
siis hakkasid mõtted veerema kaugele
kui uni ei tulnud laugele.
Hakkasid nägema kauget Canada randa
kuhu soovisid ennast ka kanda.
Siis kindel eestimees, Aleksander Kalbus
hakkas asju ajama, et eestirahva kõlblus
saaks päästetud punasest hirmu valust
mille eest on põgenetud oma kodust, talust.
Nii siis sai alus pandud Walnuti laevale
ja ka mõnedki palved saadetud taevale.
Algaski sõit novembrikuu kolmteist
kus Walnut kandis nii mõndagi meist.
Üle suure laia okeaani vee
paljude Eestlaste saatuse tee.
Viiskümmend aastat varsti on ajast
kui suppi sõime ühest pajast.
Terved sõitjad laeva korstna taga lulli lõid
vahest ka laevapõhjas haigetele süüa tõid.
Peakokk mere haiguses raskelt võitles
ja abikokk isegi pahaselt sõitles,
„Suur mees ja ei saa jalgu alla,
Ise veel laseb nurinat valla!“
Nõnda nad siis nurisedes kapsa suppi keetsid
ja supiseest ussikesi korjates aega veetsid.
Hiljem jälle üle parda haikalu söötsid,
et laevapõhja kostsid kurvad ööksid.
Vahel mõne naisepoolt nurinat välja lasti
siis kapteni poolt, naistel „mölin“ maha jätta kästi.
Nii me siis kõik vaikuses edasi sõudsime
kuni kuu aega hiljem Halifaxi jõudsime.
Kõik pesemata, mustad kui mardipäeva tondid
nahk vaevalt koos hoidis lahjad kondid.
Olime siis jõudnud Kanada maale!
meie uue unistuste raale --
Varsti ununes Walnut'i sõidu raskus, valu
omale ainult tervist, sitkust ja jõudu palu.
Ei, varsti laagris polnud enam mahti
kui ühis seltskondlik elu läks lahti.
Lasteaiad, laulukoorid.
Köögis abiks targad moorid.
Tantsuõhtud, pillerkaarid,
ärimeestel marja paarid.
Nii kõik rõõmsalt lusti lõime
valget saia kõhtu sõime.
Varsti tuli tööle minna
õige mitmesse Kanada linna.
Nii kõik karantiist välja valgusid
ja oma isiklikku elu algasid.
Ainult veel Walnut loksus sadamas
mida Eestlane [nimi kustutatud] oli valvamas.
Aga siis, üsna järsku teadmata,
laev põhja vajund häbiga.
Üks päästerõngas pääsnud veel
mis oksjonile siis oli teel.
Et maksta laeva valvamist
see kõik mis jäänud Walnutist!
Ehkki Walnut all merevees
on rooste onul söögiks ees.
Ta siiski palju meid siia tõi
ja eestlust sellega edasi lõi.
Varsti on meil viiskümmend aastat täis
juubel, millest ainult unistada võis.
Kahjuks, nii mitmed meie seast on manalasse läinud,
kuid rohkesti noorust on juurde tulnud.
Paljud meist kes alles, on jõudnud kuldsesse eluikka
ja ei ole enam ees eluaastaid pikka.
Aga sõpruse, mille saanud me Walnuti peal
hoiame hinges, ning hindame kallilt teal.

Nelly Lind - okt. 17, 1998


Guri ja Marcella Raagi
Reis Põgenikelaevaga "Walnut" Rootsist Kanadasse
nov. 17 - dets. 13, 1948

Minu nimi on Guri Raag.

Koos minu abikaasa Marcellaga elasime üle, peale kodumaalt lahkumist, 1944.a. "uue põgenemise" Rootsist Kanadasse 350 tonnisel aurulaeval "Walnut".  See laev oli II maailmasõja ajal inglise miinitraaler mõeldud 60-le mehele.  Laev osteti selleks moodustatud laevaühingu poolt, kuhu kuulused A. Kalbus, H. Suursööt, laeva kapten A. Linde j.t.  Reisi hinnaks oli US $250 iga täiskasvanu ja 150 iga lapse eest.  Müüdi ka laeva osatähti $ 1000.00 rootsi krooni.

Saadi kokku umbes 350 resijat.  Kõigile reisigatel oli teada, et laeval puuduvad igasugused mugavused.  Sanitaarvahendid olid piiratud, rääkitmata toitlustamise korraldusest jne.  Magamiseks oli ehitatud laudadest kolme-kordsed narid.  Madratsid ja voodipesu tuli ise muretseda.

Tekib küsimus, miks võeti ette niisugune reis, kui oli võimalusi suurte, mugavate laevadega seda teha.  Põhjusi oli järgmisi:

1.  Reisilaevag sõites pidi olema viisa ja immigratsiooni dokumendid ja US $2000 või ühe-aastane leping teatud töökohal, ilma valikuta.  Kanada valitsus ei soodustanud tol ajal immigratsiooni.

2. Kaks aastat enne "Walnuti"i reisi andis Rootsi valitsus Nõukogude Liidule välja 167 balti sõjaväelast, nende hulgas mitmed eestlased.  Meie hulgas oli palju endisi sõjaväelasi viimasest sõjast ja kardeti sama saatuse osaliseks saada.

3.  Suur osa Baltimaadelt Rootsi 1944 a. saabunud pagulased, kaasaarvatud eestlased, registreeriti Rootsi ametiasutustes Nõukogude Liidu kodanikena.  See võis saada ohtlikuks, kui Nõukogude Liit hakkaks oma kodanikke tagasi nõudma.

Need põhjused olid küllaldased, et Rootsist lahkusid peale "Walnuti"i veel mitmed suuremad ja väiksemad laevad ja paadid baltlastega, kas Kanadasse või USA-se.

Päev enne meie laeva väljasõitu, rootsi laevasõidu inspektuur teatas, et 49 isikut (352-st) peavad laevalt lahkuma, kuna laeval puudub küllaldaselt päästevahendeid.  Reisijate vahel lepiti kokku ja 49 isikut kadusid, tegelikult peideti laeva sisemusse.  Luba väljasõiduks anti.

"Walnut"i ärasõitu, lääne-Rootsi Lysekil'i sadamst, 17. nov. 1948, oli saatma tulnud palju selle linnakese elanikke, irasõitjate sõpru, sugulasi ja tuttavaid.  Lauldi Rootsi ja Eesti hümne.  Peale Rootsi piiri ületamist, tulid 49 peidetud inimest teiste hulka ja nii oli meid nüüd kokku 352.

Põhameri ei olnud rahulik ega heatahtlik "Walnut"ile.  Algul paistis päike ja meri oli vaikne.  Pilt muutus täiesti peal öö-päevast sõitu.  Kesk Põhjamerd saime 9-10 palliseid tuuli ning lained käisid pidevalt 0le parda.  torm viis laevalaelt ca 20 tonni sütt, laeva pumbad ei töötanud, raadio oli rikkis jne.

Vahepeal vaibus tuul, kui jõudsime Iiri rannikule ja tegime ettenähtamatu peatuse väikeses sadamalinnas Sligo's.  Siin tuli teha parandusi laeval, osta sütt, täiendada toiduvaru j.m.  Reisijad lubati maale, et kasutada pesemisvõimalusi kohalikus hotellis ja iirlaste kodudes.  Peatusim Sligo's 3 päeva.  Meie, koos ühe teise abielupaariga olime kutsutud ühe iiri advokaadi koju, kus saime ennast vannitada, hästi süüa ja muid mõnusid nautida.  Nemad viisid meid ka kohalikku kooli, kus oldi meist juba teadlikud.  Õpilased teadsid kus asub Eesti, mis on pealinn jne.

Enne sadamast lahkumist õnnistas katoliku vaimulik laeva ja reisijaid.  Pisaraid oli siis nii meil kui ka saatjail.

Detsembri alguses olime keset Atlandi ookeani.  torm, tuul 10-12 palli, sadas lund.  Enamus söitjaid olid merehaiged, kaasa arvatud laeva kokk.  Kanada rannani oli veel palju miile.  Meie sihtsadam oli Halifax, kuid pidime pöörama sisse Sidney'se, et sütt peal vötta - olime ära kasutanud peaaegu viimase söetüki tormisel merel sõites.  Saime Kanada valitsuselt tasuta sütt.

Sydney's toodi laevale kingitusi, maiustusi, riidevarustust ja muud vajalikku.

Lootsiga pardal, kes juhtis laeva kitsuste ja saarte vahelt läbi, jõudsime Halifax'i 13. detsembril.  Walnut'i saabumisest oldi teadlikud.  Kohalik raadio kordas pidealt 'vikingite' saabumisest ja ajalehed kirjutasid meie reisist.  Halifax'is paigutati osa meist immigratsiooni ruumidesse, kuid suurem osa viidi endisesse sõjaväe haiglasse, Rockhead'i, mis asus linnast väljas.  Vallalised said ühisruumid, kuna perekondadele anti omaette toad.

Kohe algas seltskondlik tegevus:  peeti koosolekuid, hakati ingliskeelt õppima, lektoriteks meie endi keskelt kaasreisijad, asutati laulukoor, tehti ettevalmistusi jõuludeks, vanaasta ärasaatmiseks jne.

Jõuluõhtul külastas meid Punane rist.  Toodi kingitusi, lastele mänguasju ja maiustusi - köik ilusalt pakitud jõulupaberitesse.  Lauldi, tantsiti, söödi maiustusi ja oldi lõbusad.

Vanaasta õhtul korraldati maski-pidu, kus eriti silma paistsid Hitler (raudristiga) ja Stalin (vuntsidega).

Ühel pühapäeval, jaanuaris, kutsuti Walnuti segakoor Halifaxi luteriusu kirikusse, kus koor, minu juhatusel, laulis täiskirikule, kaks laulu:  Schuberti "Püha, püha, püha" ja Beethoveni "Kõik taevad laul'vad".  Hiljem istuti kovilauas koos koguduse laulukoori ja tegelastega.

Halifaxi ajalehed kirjutasid meist tihiti ja palju.  Esitati reisijate jutustusi kannatustest kommunistliku reziimi all jne.  Kõige selle juurde märgitakse, et saabumine Halifaxi oli kõigile Walnuti reisijatele, nende õnelikumaid päevi.

Halifaxis olles toimusid ülekuulamised immigratsiooniametnike poolt.

Üks ülekuulamine toimus erilisel viisil.  Üks ametnikest kutsus meie laeva arsti k.t., minu abikaasa ja minu oma poole koju.  Pakuti õhtusööki, jooke jne.  Ametnik oli huvitatud, miks me tulime ära Rootsist, elust Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal jne.  Jutlemine toimus ingliskeeles, mida me kõik veidi valdasime.  Nüüd peale  kohvi joomist, kutsus meie võõrustaja taxi, mis viiks meid tagasi.  Sõit läks vangimajast mööda.  Meie juba arvasime, et sinna meid taxi viib (olime nii erutatud!).  Seda muidugi ei juhtunud ja varsti olime tagasi "kodus" - Rochkead'is, kus tundsime ennat turvalistena.

Ülekuulamiste tagajärjena võeti vatu kõik meie reisijad (peale kahe) ja alustati tööpakkumistega.  Suurem osa meist soovis asuda Torontosse.  Meie soovidega arvestati ja veebruaris 1949 sõitsime rongiga Toronto lähedal asuvasse Ajax'isse.  Siin paigutati meid üliõpilaskorteritesse.  Tööamet oli siin, kuid saime ka ise tööd otsida.  Varsti oldiki kõik ära läinud ja igaüks alustas oma elu, omal käel, uuel kodumaal, Kanadas.

Torontos 2003
Koostanud:  Guri Raag

 

Walnut passengers at Ehatare Retirement Home 2013

Nov. 2013 - Walnutiga reisijad mälestavada tulekut Kanadasse 65 aastat tagasi.
Guri ja Marcella Raag istuvad keskel.

 

This website has been created and is maintained by tiiu-roiser@rogers.com  Copyright © 2009 - 2016 Tiiu Roiser-Chorowiec.  All rights reserved.
All images and text on this page are used with permission and are Copyrighted  by the image providers.   
I thank all the individuals who have graciously allowed us to post their images and stories on this website.   A list of contributors appears on the links page.
Background pattern courtesy of Subtlepatterns.com

Distribution, transmission or republication  of any material from www.walnutship1948.ca (formerly walnut1948.cwahi.net) in whole or in part,
 in any medium or form is prohibited without the prior written permission of copyright holders.  For information please email webmaster.

This page was last updated 31/12/2015 01:09 AM

Back ] Home ] Next ]